11. Justus kõnnib ringi nagu zombi, kõikides vanades kohtades, kus Isebeliga käisid varem. Ta mõtiskleb ,kas oleks pidanud talle järele jooksma , oleks ehk saanud teda peatada. Kodus kohtub vana ehitusmeistriga, räägivad Isebellist. Justusel tekib tunne, et peab ühe vana tuttava üles otsima, politsei uurija Märt Saani, joovad õlu ja räägivad Isebellist. Varjab oma käe haavu, kuid teab ,et inspektor kahtlustab teda millegi varjamises. Lahkudes meenuvad talle kunagised armukesed, naistuttavad. Mõtleb , et mõni naine tahab ikka temaga magada, ajab segast juttu koguaeg endamisi. Otsib kunagist armsamat Lydiat, kes tuleb välja ,et on abiellunud, mõtleb veel ,et ehk tagab too oma meest petta, aga Lydial oli just paar nädalat tagasi laps sündinud. Istub kohvikus, joob. Kuulab muusikat ja kritiseerib seda, lahkub vihasena ja kärsituna. Koju minnes ei saa magama jääda ,sest laes on kapsaussi kookon, mis teda häirib. Ptk. 12.
11. Justus kõnnib ringi nagu zombi, kõikides vanades kohtades, kus Isebeliga käisid varem. Ta mõtiskleb ,kas oleks pidanud talle järele jooksma , oleks ehk saanud teda peatada. Kodus kohtub vana ehitusmeistriga, räägivad Isebellist. Justusel tekib tunne, et peab ühe vana tuttava üles otsima, politsei uurija Märt Saani, joovad õlu ja räägivad Isebellist. Varjab oma käe haavu, kuid teab ,et inspektor kahtlustab teda millegi varjamises. Lahkudes meenuvad talle kunagised armukesed, naistuttavad. Mõtleb , et mõni naine tahab ikka temaga magada, ajab segast juttu koguaeg endamisi. Otsib kunagist armsamat Lydiat, kes tuleb välja ,et on abiellunud, mõtleb veel ,et ehk tagab too oma meest petta, aga Lydial oli just paar nädalat tagasi laps sündinud. Istub kohvikus, joob. Kuulab muusikat ja kritiseerib seda, lahkub vihasena ja kärsituna. Koju minnes ei saa magama jääda ,sest laes on kapsaussi kookon, mis teda häirib. Ptk. 12.
käimine. See kuulub nii meie kui ka teiste Euroopa rahvaste põliste ning tänaseni au sees olevate peretraditsioonide hulka, mida lisaks talupojakultuurist pärinevatele rahvapärastele tavadele toetas 20. sajani algusest ka eestikeelne moodne kombeõpetus: Talupojakultuuris käidi vastsünnitanul külas kuni ristimiseni või senikaua, kuni nurganaine voodis oli. [1, lk 38] [5] Katsikul käisid üldjuhul vaid abielus naistuttavad või -sugulased, kes tõid kaasa sööki ja kingitusi lapsele. Traditsiooniliselt ei mindud kunagi kaks kätt taskus. Alati võeti kaasa rikkalikult toidukraami, ikka head ja paremat, et värskel emal taastuks tervis ja jätkuks rinnas piima. Esiemade ajal oligi katsikutoiduks lihtne, kuid siiski eriliselt valmistatud suupoolis: puhtast vilast leib, odraleib ja jämedamast nisujahust saialeib ehk vatsk. Kaasa võeti ka erinevat sorti putru
annaabi.ee 
