,,vabade kunstide" omandamiseks, vahendeid nendega tegelemiseks ja nende tähtsuse mõistmist. Osal humanistidel on selgelt väljendatud kodanlik- patriootilise kasvatuse nõudeid. Humanistid püüdsid kasvatada kuulsuse püüet, häbi ja austuse hirmu. Lastes arendatakse tegevuse aktiivsust, eitavat suhtumist logelemisse. Tööd vaadeldi kui karastamise ja füüsilise kasvatuse vahendit. Humanistid soovitavad mitte kuritarvitada ema kasvatust, ning mitte jätta last kauaks naistepoolele, varakult võõrutada mittevajalikest harjumustest. Poisid peaksid olema sagedamini täiskasvanud meeste seltsis ja üldse nendega kellelt nad võiksid midagi õppida. Humanistlik pedagoogika kujundas haritud, kõlbeliselt täiuslikku, füüsiliselt arenenud, selgelt väljendatud sotsiaalse orientatsiooniga indiviidi. Humanistliku pedagoogika üldine vaim, mis välistas vägivalla ja sunduse ning kinnitas hariduse vabatahtlikkust, oli isiksuse arenguks soodus. Lapses kasvatati väärikust,
Kui poiss oli saanud 7 aastaseks, läks ta naistepoolelt üle meeste kasvatada. Nüüd süvenesid isa range kontrolli all kehalised ja relvaharjutused. 10 aastaselt saadeti poiss kodust ära, mõne silmapaistva ja tunnustatud rüütli, aga veel tavalisemalt isa senjööri lossi, näidates seega oma truudust, kus poisike alustas oma rüütliks saamist paazina teenides. Kui paazil olid kõik pere- mehega seotud ülesanded täidetud, pidi ta minema naistepoolele ja olema seal perenaise käsu-tuses. Seal õpetati poistele kombeid, lugemist-kirjutamist, luuletamist, mõnel muusikariistal mängimist, seltskondlikke tantse ja galantset käitumist naistega. Paaziaeg kestis tavaliselt 15-16 aasta vanuseni. Tuli aeg ja isand nimetas nad oma relvakandjateks. Relvakandjad pidid olema head hobusetundjad. Noormeeste treeningud jätkusid. Relvakandja pidi õppima täies lahinguvarustuses ilma ratsmete abita hobuse selga hüppama,
Kui poiss oli saanud 7 aastaseks, läks ta naistepoolelt üle meeste kasvatada. Nüüd süvenesid isa range kontrolli all kehalised ja relvaharjutused. 10 aastaselt saadeti poiss kodust ära, mõne silmapaistva ja tunnustatud rüütli, aga veel tavalisemalt isa senjööri lossi, näidates seega oma truudust, kus poisike alustas oma rüütliks saamist paazina teenides. Kui paazil olid kõik pere- mehega seotud ülesanded täidetud, pidi ta minema naistepoolele ja olema seal perenaise käsu-tuses. Seal õpetati poistele kombeid, lugemist-kirjutamist, luuletamist, mõnel muusikariistal mängimist, seltskondlikke tantse ja galantset käitumist naistega. Paaziaeg kestis tavaliselt 15-16 aasta vanuseni. Tuli aeg ja isand nimetas nad oma relvakandjateks. Relvakandjad pidid olema head hobusetundjad. Noormeeste treeningud jätkusid. Relvakandja pidi õppima täies lahinguvarustuses ilma ratsmete abita hobuse selga hüppama,
annaabi.ee 
