palju dzässi armastajaid. Enamik dzässiklubisid olid gängsterite valduses. Kohad, kus valged ja mustad inimesed hakkasid suhtlema olid klubid, mida kutsuti nimega black and tan. Sinna mindi tavaliselt peale tööd vastasugupoolega dzässi saatel tantsima ja aega veetma, kuid samas seal joodi alkoholi, suitsetati ja ka tehti ka muid lubamatuid asju. Selle tõttu hakati dzässi kirikutes kutsuma saatana muusikaks. Dzässi vastu hakkasid paljud protestima, kaasaarvatud 1921. aastal naisteorganisatsioon. Samuti võitles dzässi vastu ka üks tolleaja tuntumaid inimesi, Henry Ford. Henry oli Fordi autode looja, kes üritas dzässmuusikast lahti saada. Et seda teha, lõi ta rahvatantsugrupi, kes paneks inimesed kaasa elama rahvamuusikale. Paraku ei tulnud see tal välja ja dzäss muutus üha populaarsemaks. Kui dzäss 1920. aastatel Euroopasse hakkas levima, siis Euroopa muusikud ütlesid dzässi koht ainult head. Nad nimetasid dzässi Ameerika muusikaklassiks
variandis, nali pidi olema konstruktiivne, või irvitada täissöönud kapitalistide üle, mida toonased karikaturistid ka osavalt tegid. Ei saanud olla enigmaatikaajakirju, kuna ka seal pole ideelisust (mõistatusajakirjad, nt ristsõnad, sudokud jne). Siit tulenes ka see, et ka laste, noorte ja naisteajakirjad olid väga ideelised. Needki olid parteiväljaanded, võtame Nõukogude Naine päismikust loeme, et see on EKP keskkomitee ajakiri. Võinuks ju olla mingi naisteorganisatsioon, aga EI. Sisuliselt oli esimene pool ajakirjast poliitiline ja teine pool see, milleks ajakirja vaja oli. Need teemad, mis tõepoolest kaunimat (!) poolt huvitasid. Niimoodi kujunes välja monopoolne, selgelt võimule orienteeritud ajakirjanduse, kui soovite, parteikeskse ajakirjanduse süsteem. See seletab ka, miks demokraatiapool nii tugevalt alla jäi. Vaatame nüüd seda süsteemi lähemalt. Võtame 1988. aasta, sest hiljem hakkas süsteem kiiresti muutuma. Ajalehed
annaabi.ee 
