isikunimede arengus) või mitmeosalised isikunimed (teine etapp arengus). Individuaalnimed ehk eesnimed – nimi on antud ühele inimesele, s.o tema eristav nimi. - Lisaks individuaalnimedele on antud lisaks nimeosised ehk lisanimed, aga ka individuaalnimed (nt Peeter Suur või Ivan Julm), selleks et paremini eristada. - Individuaalnimesid saab jagada soo järgi – meeste- ja naistenimed. Kuna nimed võivad olla tuletatud, siis räägitakse sõsarnimest, st mehenimi > naisenimi (Martin ja Martiina). On ka vastupidiseid – vennasnimed (Eeva – Eevo). On 2-soolised nimed, nt Maria, Virgo. - Isanimed ehk patronüümid on üks osa invidivuaalnimesid. Mõnes süsteemis on see ka ema järgi – matronüüm (nt Juhan Annepoeg), vanaisa järgi on vaponüümid. - Pseudonüümid ehk sala- või varjunimed, teenistusnimed (paavstid Benedictus või Alexius), kirjaniku
Eesti nimed tulid esile 1880ndatest. Otsa tegid lahti Faehlmann ja Kreutzwald, kes eestistasid nimesid. Esimesed selged eestimeelsed kalendrid 1892, nimed Linda, Salme jne. 1898 eesmärgiks leida saksakeelsete nimede asemele eestikeelsed, Tõnissoni raamat saksa nimetraditsiooni vastu. pärast hakkasid ka teistes kalendrites ilmuma tähtnimed. Suur osa pakutud nimedest ei leidnud kasutust. Tekkisid reeglipärasused. Pakuti, et mehenimed võiksid lõppede o ja u-ga, naistenimed a või e-ga. Rahva sekka levisid ettepanekud alates 1905-1906. Algus puudutasid uuendused vaid naisenimesid. Palju mõjutas nimemoodi ilukirjandus ja kalendrite soovitused. Ilmusid ka nimevalimikud. Eesti nimede allikateks on vanad ürikud, Henriku Liivimaa kroonika rahvaluule, soome keelest, eesti kirjandus, väljamõeldud nimed (Ando, Laie,Luule, Õie). XX sajandil olid suurem osa nimedest eesti nimed, kuigi 1930. Aastatest tulid moodi üleeuroopalised nimed: Salme, Leida, Hilja, Laine,
annaabi.ee 
