Kuna autor mainis mitu korda, et kreeklased suhtuvad välismaalastesse ennem halvasti kui hästi ja ei taha väga võõrastega tegemist teha, oli suur asi, et ta leidis suvalist möödakäijat aidates endale pikkadeks aastateks hea toetaja, sõbra ja lohutaja, umbes 60 aastase kreeka proua Konstantina. Tänu Konstantinaga tutvumisele sai Ester terve tema perekonnaga headeks tuttavateks ning oli alati nende peres külla oodatud. Vahepeal oli juttu ka Konstantina pojast, naistemehest ja elunautijast Harisest, Esteriga koos töötavast keevaverelisest kreeklasest giidist Mariast, lihtsast, kuid palju läbi elanud pontsakast Kreeka pereemast Helenast, krapsakast vanahärra Tõnisest, kes õppis 69-aastaselt ilma eelneva kogemuseta kreeka keele selgeks, karmist perest tulnud iseseisvast värskest abielunaisest Mariannast ja tema abikaasast Petrosest, Annest, eestlasest, kes elab samuti Kreekas ja üritab
äärmiselt keeruka iseloomuga isikut. Poeemis kujutab ta ennast painavaid küsimusi, kas inimene on ikka mõeldud teadma kõike ja selle vastu mässu teha. Mina pean Puskini üheks olulisemaiks teoseiks ,,Jevgeni Oneginit". Teoses on palju vihjeid alajoosündmustele, autori eluseikadele, teistele kirjandusteostele. Kõige ootamatum on see, et teosel puudub lõpp. Autor jätab tegevuse pooleli kulminatsioonis. Onegin teeb värssromaanis totaalse muutumise, algselt elupõletajaist naistemehest saab õnne ja armastuse eest võitlev mees. Peategelaste karakterid on suuresti kontrastsed. Onegin on skeptik, pettunud, Lenski vastupidiselt entusiastlik, naiivne. Ka õed Olga ja Tatjana on erinevad. Esimene lõbus, teine vaikne ja rahulik. Lermontovi tähtsamaiks teoseiks pean ,,Meie aja kangelast". Peategelasele Petsornile antakse kõik tolle ajastu sotsiaalse ümbruskonna tüüpilised iseloomujooned. Autor on objektiivne jutustaja
annaabi.ee 
