Lambanaha parkimine ning talukasukate õmblemine tuli jätta eeslinnade elanikele ja teistele mittesakslastele. Tsunfti pääsemise otsustas proovitöö, millega meistrikandidaat pidi tõestama oma pädevust. 1453. aasta skraas seati tingimuseks nelja köösneritoote laitmatu valmistamine, nagu kasukavooder oravanaha kõhupooltest, kasukavooder oravanaha seljapooltest, vooder hallipunakirjust oravanahast ja lõpuks lambanahkne naistekasukas linnastiilis. Oldermann või tsunft pidi meistrikandidaadile kindlustama 5 timmerit (1 timmer= 40 tk) oravanahku ja 3 dekkerit (1 dekker = 10 tk) lambanahku, kusjuures valmistöö sai sellele, kelle materjalist see oli tehtud. Töö tuli teha oldermanni majas valve all ja selleks anti aega 14 päeva. Iga enamkulutatud päeva eest tuli maksta trahvi nagu hiljemgi, kui meister ei pidanud kinni kliendile lubatud tähtajast. 1708
puusadega kuubedeks. Ülevalt otsast lõigati küljesiilud kumerad ja õmmeldi põhiosaga kokku nõnda, et need hoidsid püsti. Tarvastu pikk-kuued olid eriti järskude puusadega ja ka kaunistused olid neil eriti rikkalikud. Külgede allosas särasid rohelisest või punasest kalevist lõhandikulapid ehk raiused. Talvel kanti Tarvastus valget puusadega lambanahkset kasukat, mis oli kaunistatud punasest ja rohekasmustast pargitud nahast rihmadega ehk liignahkadega. Oma lõikelt oli naistekasukas nn. pikk-kasukas: sageli suure lahtise rinnaesisega, kust jäeti välja paistma sõlg või rinnarätik. Eesti kasukaid kanti üldiselt ühtepidi karv seespool. Kasuka kaitseks, aga ka sooja pärast aeti kasuka peale pikk-kuub. Kasuka ja pikk-kuue vahele tõmmati mõnikord veel rüü. Tarvastus olid nagu Paistuski isesuguseks naise ilu tunnuseks ülijämedad sääred. Seepärast kooti sukasäärele sisse lai tumesinisest, punasest, rohelisest ja valgest korrutatud lõngast tihe kiri