Teeba kuningasoo lugudest (Oidipus). Atika draama arenes kolmes osas tragöödia, komöödia ja saatüri draama (lõbusad laulud ja tantsud). Tragöödia kangelane pidi olema kangelane või heeros (inimene, kes seisis publikust kõrgemal). Etendus päikese/valguse käes, looduses avatus oli oluline. Vaataja sai jälgida ka kaaspubliku reageeringut. Maski kandmine, et tagumistesse ridadesse oleks näha. Mask avas tegelaskuju olemuse (mis soost on tegelane, naisrolle etendasid mehed, näitas ka majandusseisundit). Mask tehti lõuendist, kaeti kipsiga, maaliti ja kinnitati paruka külge. Polise asjadest räägitakse teatrilaval kajastas ühiskonna üldiseid probleeme. Akustika suurepärane, mahutas üle 10 000 pealtvaataja (säilinud on Epidaurose teater). Kreeka teatrid olid hobuserauakujulised. Antiiktragöödia lugu, mis räägib kannatustest, õnnetu lõpp ei pruukinud olla, võis ka õnnelikult lõppeda.
aadliperekondade toel. (Siin polnud ka üht keskset õukonda.) Mitmed kardinalid kirjutasid ise libretosid, nende seas oli ka tulevasi paavste. Siit võib järeldada, et eelistati vaimulikke teemasid näiteks pühakute elulood. Samas aga kasutati endiselt ka mütoloogilist ainestikku. Rooma oopereid iseloomustavad suured koorid, uhked dekoratsioonid, lavaefektid (siin olid kaastegevad oma aja kuulsaimad kunstnikud nagu Lorenzo Bernini), 5 vaatust. Naisrolle (eriti naispearolle) esitasid kastraatlauljad. Juba mainisime, et esimesi olulisi oopereid Roomas oli Stefano Landi ,,Orpheuse surm" (La morte d'Orfeo), tragicomedia pastorale. Kõige koomilisem roll on Charonil (bass; näiteks tema paljusalmiline joogilaul). Peale Landi tegutsesid Roomas veel Mazzocchi, Marazzoli jt. Mazzocchi ooperi ,,Adonise köidikud" (La catena d'Adonis; 1626) partituuri lõpus on märkus, kus kritiseeritakse retsitatiivsust ja rõhutatakse, et meloodilised lõigud
annaabi.ee 
