Õppepraktika ,,Geriaatriline õendusabi" ÕDE III Patsiendi funktsionaalne seisund ja jõuvarud Tegemist on 85 aastase naispatsiendiga, kes on olnud juba 15 aastat lesk. Pensionär, kes sattus haiglasse peaaju infarkti tõttu. Haiglahoolduse eest tasub haigekassa ja mingi osa ka kohalik omavalitsus. Haige ametlikuks esindajaks on tütar. Tulevikujuhised antud haigel puuduvad. Haige on teadvusel. Lähi- ja pikaajaline mälu on normaalne. Suudab meenutada praegust aastaaega, oma asukohta, tunneb nägude järgi ära personali ja teab, et viibib peaaju infarkti tõttu haiglas
7 minuti pärast sisenete patsiendi korterisse. Esmapilgul on tegemist tüüpilise keskklassi korteriga, kuhu on kokku kogutud palju, aga korralikult ära seatud asju, kus on rohkesti toataimi ja ilmselt kass (järeldate seda diivanil olevate kraapimisjälgede põhjal). Patsient näeb välja lihtne, kuid hoolitsetud ja korralikult riietatud. Ta istub elutoa tugitoolis ja tervitab teid. Teie esmase hinnangu kohaselt on tegemist väliselt stabiilses seisundis, kerges ülekaalus naispatsiendiga. Ta ei higista, kõnedüspnoed ei ole. Patsient vabandab, et teid pühapäevasel päeval välja kutsus. Ta olevat eelmisel nädalal juba kaks korda südame puperdamise tõttu kiirabisse helistanud ning seda mõlemal korral öösel. Kiirabi saabumise ajaks oli südame puperdamine mööda läinud. Tunda oli ainult kerget raskust rindkeres. EKG oli normis. Erutuse tõttu oli kiirabi diagnoosiks pannud paanikahoo ning naise koju jätnud. Kuid sel korral puperdab süda praegugi veel. 273
annaabi.ee 
