Samal aastal puhkenud sõda kahe suurriigi vahel käis laastavalt üle ka Eesti spordist ja sportlastest, sealhulgas ka korvpalluritest. 1941/42. aasta hooajal Eesti meistrivõistluste pidamisele ei jõutud, kuid 1942. a sügiseks oli elujõudlus taastunud ja 1942/43 hooaja sporditegevust korraldas Haridusdirektoorium ning pallimängusid selle ala inspektor Oskar Koni. 6. detsembril 1942 alustati Eesti meistrivõistlusi ringkonnaklassides (kokku 4-s ringkonnas 24 meeskonda). Naiskondi alustas kaheksa. Meeste finaalturniir peeti sõja aja kohta esinduslikult Kadrioru Tennishallis kuue meeskonna osavõtul. Meistritiitli võitis Tallinna ,,Kalev", kelle mängivat treenerit Bernhard Noorit peeti 20 aasta pikkuse sporditegevuse eest meeles mälestusesemega ja selle andis üle Eesti sõjaaegne spordijuht Jüri Lossman. Järgmine sõjaaasta, 1944. a on Eesti korvpallis läinud ajalukku erandlikuna peeti kahed meistrivõistlused. Talvised meistrivõistlused, mis algasid 29
Võrkpall Sünnimaa Ameerika- 1895 William Morgan, ärimeeste ühingule kehaliste harjutuste ettevalmistamise käigus, „mintonette“, mängitud maailmas juba üle saja aasta, levis euroopasse I maailmasõja ajal, sotsialistlikud riigis eesotsas NSV liiduga võimutsesid eesotsas, ilmusid aasia riigid, venemaa naiskondi viiekordsed maailmameistrid ja neljakordsed olümpiavõitjad, 1919 jõudis võrkpall eestisse ja mängima hakati seda kõigepealt koolides, nii mõnedki uuendused tehnikas ja taktikas võeti eestis kasutusele, „eesti palling“, tallina „kalevi“ tulek NSVL meistriks, Viljar Loor- OM ja MM võitja, Iseloomustus- 12 mängijat, 6 kummalgi väljakualal, mängijad mängivad kõikides tsoonides, igas tsoonis on erinevad tehnilised ja taktikalised nõuded,
annaabi.ee 
