arusaamisele, et neist lähtudes ei pruugi naised väljapääsuteed leida. Lea Rojola on järgmisi feminismi lähtekohti nimetanud lausa ummikusse viivatena. "Kui tahame ära kaotada erinevuse, ähvardab meid oht jõuda välja sellise võrdõiguslikkuse määratluseni, kus mõõdupuuks on edasi mees ja väärtustatud lähtekohaks meeskirjanike teosed. Kui aga tahame rõhutada erinevust, luues näiteks naiskirjandusest oma erilise valdkonna vältimaks meheliku maailma väärtusi, on oht luua eriline naiste geto, kust naiste hääl ei kostu kaugemale kui enne." (Rojola, 148) Prantsuse feministlikud teooriad püüavad väljuda sellest ummikust omal kombel. Nad rõhutavad küll erinevust, kuid samas püüavad muuta erinevuse mõistet ennast. Feministliku diskursuse järgi varjub ratsionaalse ja autonoomse mina- käsitluse taga tegelikult mehe kui (üld)inimlikkuse esindaja paradigma. Küsimus
eepilisest romaanist.. vormilt perekonnaromaan, vaadeldakse 3 põlvkonna saatust, seda ühendab idee, et vereliini pidi kandub ’vaimne DNA’. Palju ka kõrvalteemasid: kodu, vägivald,, ajalugu, selle kummitused, eesti-vene teema, globaalne majandus jne. Vaatepunktide paljusus (hinnangute ja reaktsioonide kaudu, mitte sündmuste paljusus niivõrd) ja fragmentaalsus. *Naiskirjandus Naiskirjandus on, mis väljendab naiskogemust, naise hääl. Spetsiifiliselt naiskirjandusest hakati rääkima üldiselt 90ndatel, kuid ka Ants Oras avaldas 38ndatel naiskirjandusele pühendatud artikli. Kasutatakse ka väljendit feministlik kirjandus, mis on tegelt naiskirjanduse modernistlik suundumus ja mis toonitab teadlikult selget ideoloogilist positsiooni (teemadeks naise sooline ja sotsiaalne positsioon, töödeltakse ja kirj ümber naise stereotüüpide jm). Eestis alates Lydia Koidulast on naisluuletajatel väga oluline koht. Olulisemad poeedid ongi Eestis olnud naised.
annaabi.ee 
