elamisväärsem. Arvatakse, et naiste osakaal riigi juhtimisorganites peaks olema 40 protsenti. Soomes ja Rootsis on naiste osakaal pooleks nii parlamendis kui ka valitsuses. Masu on nimetatud riigid paremini üle elanud, nende inflatsioon on mitu korda väiksem kui Eestis, tööpuudus samuti. Sealt ei põgene imised ära mujale tööle. Ühiskonda juhivad mehed ja naised koos. Suurema arvu naiste saamiseks riigikogusse on vaja, et parteinimekirjad asetaksid esi- kümnetesse rohkem naiskandidaate. See on nagu personalivalikus, et kui saada töökohta, tuleb sattuda valiku hulka. Parlamendivalimiste käigus kerkis üles ka küsimus meeste ja naiste suurest palgalõhest. Palgalõhe poolest ollakse Eestis kindlalt negatiivselt Euroopa tipus. Sellisel lähenemisel pole euroopalikkuse mõõtmega küll midagi pistmist. Niisiis, saagem euroopalikuks ka soolise võrdõiguslikkuse küsimuses. Tegelemine tervishoiu valdkonnas
ja samas ametid, mis on ühiskonnas küll tunnustatud, kuid selgelt alatasustatud, näiteks õpetajad ja arstid. Naistelt eeldatakse rabamist "kahel rindel" tööl ja kodus pere eest hoolt kandes, mehelt eeldatakse vaid korraliku tööoskust. Ebavõrdsuse ilminguks võiks pidada ka naiste liiga vähest esindatust kohalikes omavalitsustes ja Riigikogus. Siinkohal ei saa muidugi väita, et naiskandidaate oleks samapalju kui mehi, kuid midagi näitab see ometigi kui mitte muud, siis ühikonna suhtumist, et "tähtsaid" asju usaldatakse ajama pigem mehi. Naised ei kandideeri seepärast, et teavad neil poleks võimalustki esinduskogusse pääsemiseks. Kui neil siiski võimalus antakse, siis koheldakse naisi kui mitte võrdväärseid partnereid. Sobivaks näiteks olgu siinkohal kasvõi Tõnu Kauba õiendus Liia Hännile, et tema seda eelnõud kaasettekandjana esindab.
annaabi.ee 
