See arusaam põhineb suuresti eeldusel, et naissugu seostatakse tihedalt laste kasvataja ja hooldaja rolliga ning sellega kaasnedes sümboliseerivad nukumängud väikeste tüdrukte puhul tulevikus oodatavat emarolli. Kuigi täiskasvanute seas on traditsioonilised soorollid lääneühiskonnas muutumas, siis seda kindlamalt on väikeste laste puhul näha soolisi iseärasusi. Nancy Chodorow (1974) kirjeldas, kuidas toimub naisidentiteedi ja meesidentiteedi areng varajases lapsepõlves. Ta kirjeldas, kuidas tüdruk defineerib ennast oma emaga olevate suhete kontekstis ning poiss omakorda tunneb vajadust eemalduda emast, defineerides ennast maskuliinsema poolena, eemaldudes oma feminiinsuse poolest. Sellest tulenevalt kogevad poisid ja tüdrukud teistest inimestest sõltuvuses olemist väga teistsuguselt. Poistele on sõltumatus väga tähtis kui tüdrukud just defineerivadki ennast selle baasil,
võõritavad pidevalt mitmesugused ekstreemsed kehalised tajumused ja ,,naturalistlikud" seigad. Kultuurilis-sõnalise ja kehalis-bioloogilise valdkonna piir paistabki olevat tema luule üks keskseid pingejooni. Valdavalt erootilise alatooniga luule, mille juhtmotiiviks on jõhkruse ja õrnuse, agressiooni ja eneseloovutuse, naudingu ja valu, armastuse ja hävinguiha lahutamatus (see on teinud tema luulest tõlgendusainese psühhoanalüütilise kallakuga lähenemisviisidele). Bioloogilise naisidentiteedi avaldused ning katked feministlikust sõnavarast segunevad järskude vaatepunktivahetuste ja ,,mehelike" rollimängudega. Säärase ,,sootaguse" värsikeele üheks eelduseks on muuhulgas eesti keele grammatilise sootuse ärakasutamine. Tema luulelaadi sugulusseosed Hirvest ja Krullist Mercani, pluss viited varasemale naisluulele, eeskätt Vallisoole ja Karevale. Elo Vee (Viiding) debüütkogu ,,Telg" nn tüdrukutekassetis 1991. Hämarad aimdused,
annaabi.ee 
