pärimistavadest tingituna soositi poegi tütarde arvel, naised pärisid suuremaid varandusi väga harva. Linn oli aga hoopis uus elukeskkond, kuhu feodaalühiskonna köidikutest vabanenud talupoeg võis pääseda uut elu alustama. Aastal 1292 tegutsesid naised Pariisis 172-s ametis. Linnades töötasid naised näiteks kaupmeestena ning neilt nõuti lugemis- ja kirjutamisoskust ning teadmisi matemaatikas. Naisi töötas ka õpetajate, arstide, ämmaemandatena. Naisarstid olid tavaliselt suguvõsast, mille liikmed tegutsesid samas ametis. Naised kõrvaldati arsti ametist alles keskaja lõpus, mil ülikoolihariduse saanud mehed katsusid seda tööd enda valdusesse saada. Veel tegutsesid naised kopeerijate, käsitööliste, kõrtsipidajate, küttepuude vahendajate, müürseppade, kingseppade, vestitegijate, möldrite ja seppadena. Eelistatumad olid aga teenija, mis on olnud naiste kõige tavalisem amet läbi aegade, kaubitseja, pesunaise, kõrtsi või
Haiglad ravisid kõiki inimesi, hoolimata nende sotsiaalsest, etnilisest ja religioossest taustast. Ka arste oli nendes haiglates erinevatest religioonidest ja vähemusrahvustest, nt palju oli juute ja kristlasi. Moslemi arstidelt eeldati ühesugust suhtumist ka vaeste ja rikaste suhtes, ravida tuli diskrimineerimatult kõiki. Moslemi haiglate eripäraks oli ka naispersonali pidamine, naised töötasid õdedena. Ka esimesed naisarstid olid pärit keskaegsest islamimaailmast. Moslemi arstide eetilised standardid pandi esmakordselt paika 9. sajandil Ishaq bin Ali Rahawi poolt, kes kirjutas Adab al-Tabib'i (,,Arsti käitumine"), see teos oli esimene uurimus meditsiinieetikasse. Ali Rahawi pidas arste ,,kehade ja hingede valvuriteks". Esimene araabiakeelne meditsiinientsüklopeedia oli ,,Tarkuse paradiis" (,,Paradise of Wisdom", ca 860), mis pandi kirja Ali ibn Sahl Rabban al-Tabari poolt ja see koosnes seitsmest osast
annaabi.ee 
