Sündis 24. detsembril 1843 Vändras J. V. Jannseni esimese lapsena (kodanikunimi ongi Lydia Emilie Florentine Jannsen, abielus Michelson). Tema elusaatus kujunes omas ajas erandlikuks. Koidula lõpetas Pärnus saksakeelse tütarlastekooli ja sooritas Tartu ülikooli juures koduõpetaja eksami. Juba noorelt asus isa kõrval tööle ajalehtede "Perno Postimees" ja "Eesti Postimees" juures, saades nii praktiliselt eesti esimeseks naisajakirjanikuks. Papa Jannseni eestvõttel avaldas Koidula juba 1863 oma esimese raamatu, tõlkelise jutukese "Ojamölder ja tema minia" (tõlgiti ka soome ja saksa keelde). Kui perekond 1863 Tartusse kolis, töötas Koidula kümme aastat ajalehe "Eesti Postimees" praktilise toimetajana. Avaldas seal arvukalt jutte ja luuletusi, millest tema eluajal anti välja luulekogud "Vainulilled" (1866) ja "Emajõe Ööbik" (kaanel 1866,
nii head kogemustepagasit. See tõi kaasa ajakirjaniku professionaalse ja sotsiaalse staatuse probleemid, mida hakati avalikkuses arutama. Sugu ja vanus Ajalooliselt on kogu maailma ajakirjandust hakanud kujundama eelkõige mehed kui ühiskonna sotsiaalse elu kandjad. Naised hakkavad ajakirjanikutööd tegema reeglina seoses perekonnasidemetega ning tulevad sellele alale kindlamalt naistele suunatud väljaannetega seoses. Esimeseks eesti naisajakirjanikuks peetakse J. V. Jannseni tütart Lydia Koidulat, kes oma isa aktiivselt lehetegemisel abistas. Eesti iseseisvumise ajaks oli ajakirjanduses töötanud (1905. aastast alates) juba 18 naist. Seda on näiteks Soomega võrreldes märksa rohkem, kuna Soomes oli iseseisvumiseni tegutsenud 8 naist. (Küsimus on siin ka erinevas kultuuritaustas: soome naised olid harjutatud seltskonnas vaikima.) Kahe maailmasõja vahelises
annaabi.ee 
