Vaid loo käigus peaaegu, et tema poja rolli sattunud Rastignac on talle elu lõpus toeks ja neid hirmsaid sajatusi vaheldumisi ,,oma inglikeste" kiitmistega. Vaestemaja väikeses toas saab ta tõesti aru, et tütardesse pandud tohutu vaev oli asjatu. Goriot tuleks hukka mõista oma tütarde elude rikkumises, nende ärahellitamises ja tuimaks muutmise eest, ent mitte tahtlikult. Ta oli naiivne ja ohvritoomiseks valmis härra ja selle eest teda süüdistada ei saa. Ent oma naiivsuseks oleks ta siiski võinud aru saada, et ta oma tütred totaalselt nii rikub. Kui head on liiga palju, muutub ta halvaks, ka armastus. Normaalne inimene tahab ikka oma lastele parimat, ent harilikult mõistab ta piire, millesse ta jääma peab, et last kasvatada vooruslikuna, hoida teda eemal ahnusest. Mina hindaksin härra Goriot isaarmastust sõnaga utoopiline, sest nii naiivset isaarmastust küll olemas olla ei saa, vähemalt tänapäeval.
kuid mis on vägagi palju mõjutanud ning muutnud XX sajandi inimeste arusaamu inimpsühholoogiasse. Viini psühhiaater Sigmund Freud (1856-1939) avaldas lugematul hulgal artikleid, brosüüre ja raamatuid. Noore arstina pani ta tähele, et paljude hingeliste, aga ka ihuliste hädade algpõhjus - eriti naiste puhul! on selles, et inimene surub endas alla seksuaalseid impulsse. Vanemad kolleegid möönsid, et teavad seda, kuid pidasid sellest rääkimist noore mehe naiivsuseks - pole ju sünnis niisugustest asjadest rääkida. Freud leidis, et tervis on siiski tähtsam kui kivinenud moraalinormid ja tal õnnestus pilgete ja laimu kiuste luua uus inimesekäsitlus, mis on väga paljus mõjutanud kogu XX sajandi kultuuri. Tollasele seltskonnale oli pöörasus seegi Freudi väide, et inimese üheks peamiseks tegutsemisajendiks on libido (sugutung) ja et selles pole midagi halba. Ligilähedaselt niisugune suhtumine oli
annaabi.ee 
