Vöö oli rõivastuse kooshoidmiseks ja ka ehteks. Naised riputasid vöö külge kimbukese aromaatseid rohtusid, käsipeegli, väikese kammi, nõelahoidja, käärid, väikese pussi koos tupega ja kullatud kulli küüne Ehisvööd olid väärt tervet varandust, valmistatud kuld- või hõbelülidest ja kaunistatud vääriskividega. Keskaegsete daamide omapäraseimaks rõivaehteks oli vööle kinnitatud lõhnatoos või nahkkotike aromaatsete ürtidega, mida ülikud nimetasid lõhnaõunaks ja lihtrahvas haisupommiks. Majaemandail-isandail rippus vööl nahkne kukkur ja võtmekimp Keskajal enamkantavateks eheteks olid sõrmused, käevõrud ja kaelaehted. Kõrvarõngaste hiilgeaeg saabus alles renessansi perioodil. Ehtematerjaliks oli põhiliselt kuld, hõbe ja vääriskivid, ka vask. Palverändurid kandsid tinast ja vaesed inimesed raudehteid. Ehete kandmist jälgiti hoolikalt
"Nüüd pole sul vaja karta, et sul saba küljes on. Nüüd oled sa tõepoolest moodne inimene ja mida sa kisendad nagu metsaline! Mida küll rüütlihärrad sellest arvavad?" 38.peatükk Kõndides kohtus Leemet Meemega, kes haises ja oli kui elav laip. Ta ei saanud lõplikult surra, sest ootas teda. Ta polnud mitu kuud liikunud, mädanes elusalt. Ta oli valvur ja valvurid peavad leidma endale järglase, kes Põhja Konna valvab. Ta ütles, et mingu koju ja söögu sõrmuse nahkkotike ära. See nahk on PK seljast võetud siis, kui ta kord 10 000 aasta jooksul nahka ajab. See nahk tuleb ära süüa, siis leitakse õige tee üles. Leemet ütles, et tahab valvuriks saada, kuigi keegi ei suuda konna üles äratada. Kui ta naha ära sõi, nägi ta ja tundis, et Põhja Konna koobas asus just tema tare vastas. Kuidas ta seda küll enne ei olnud märganud? Ta astus koopasse. Pk hõõgus kui kustuv lõke. Ta oli tohutu suur ja soe
annaabi.ee 
