Eri saartel on kujunenud erinevad alamliigid, keda on eristatud 15 (5 väljasurnud). 10 alamliigi esindajaid on kokku umbes 14 000, suurim populatsioon Isabela saarel Alcedoni vulkaani kaldeeras (ca 5000 isendit). Varasemad ladinakeelsed nimed on Geophile elephantopus, Testudo nigra, Testudo elephantopus, Chelonoidis nigra ja Chelonoidis elephantopus. Täiskasvanud kilpkonnad kaaluvad üle 300 kilogrammi ning on umbes 1,2 meetrit pikad. Nende eluiga arvatakse olevat 200 aastat. Nahkkilpkonn (Dermochelys coriacea) on nahkkilpkonlaste sugukonda nahkkilpkonna perekonda kuuluv kilpkonn. Nahkkilpkonn on puudukilbiliste alamseltsi ainus tänapäevane esindaja. Nähtavasti lahknes tema arengutee teistest kilpkonnadest juba triiases. Nahkkilpkonn on suurim kilpkonn. Tema luurüü võib kasvada 2 meetri pikkuseks ja mass ulatuda 600 kiloni. Pikkade lamedate eesloibade siruulatus küündib 3 meetrini. Nahkkilpkonna liha on söödav ja maitsev. Siiski on teada mõned mürgistuse juhud.
. Kopsudesse pumpavad neil õhku jalgade ülaosas ja kõhu alaosas paiknevad lihased. Kilpkonnad on võimelised hingama ka naha, kurgu limaskesta ning läbi päraku piirkonnas asuva avause kaudu. Mõni liik suudab nädalate kaupa vee all viibida, ilma et pinnnale hingama ujuks. Ookeanielanikud Meredes elab koguni seitse kogukat kilpkonnaliiki, kellel kõigil on lame ning suhteliselt kerge ja voolujooneline kilp ning võimsad esijäsemed. Kõige suurem neist on nahkkilpkonn, kes elab soojades meredes. Osa merikilpkonni on väga kiired ujujad, liikudes kuni 29 km/h. Merivetikaid süües neelavad nad väga palju merevett ning ,,nutavad'' soolaseid pisaraid, et kehasse kogunenud liigsest soolast vabaneda. Fossiilsed sugulased Kõige vanem tänini säilinud roomajate rühm ongi kilpkonnalised, niiet nende üle tuleks uhkust tunda. Kivistised näitavad, et kilpkonnad elasid maakeral
loendamatutele saarekestele. Korallrahud annavad oma panuse 109 riigi rannajoone kaitsmisesse, nende eksistentsist tuleneva otsese ja kaudse aastatulu suuruseks hinnatakse 30 miljardit dollarit.Korallrahudel leiavad kehakinnitust ja puhkamisvõimaluse äärmiselt ohustatud merikilpkonnad. Merikilpkonnade rolli merede ökosüsteemi reguleerimisel hakkavad teadlased alles mõistma. Näiteks avastati üsna hiljuti, et rännuhimuline nahkkilpkonn armastab maiustada meduusidega, kellel eriti looduslikke vaenlasi pole. Meduuside arvukus on viimasel kahel kümnendil hoogsasti kasvanud paljuski kalade ülepüügi ja kliimasoojenemise tulemusel. Kuid meduuside kahju ei seisne pelgalt ilusa rannahooaja rikkumises, vaid nende roaks langevad lisaks planktonile ka kalamaimud, seega kujutab meduusipopulatsioonide plahvatuslik kasv tõsist ohtu maailma kalandusele. Mereökosüsteeme survestatakse liiga mitmest küljest ja liiga intensiivselt
annaabi.ee 
