Taanis või Schleswigis või Pommeris? 1973. aastal ilmunud ENE 5.köide ütleb Ohtu kohta nii: Ohtu asunduse kohal oli varem suur küla (Taani Hindamisraamat 1241: Heukael) mis Poola Rootsi sõdade ajal tühjenes; samasse 17. saj. algul rajatud mõis sai nime Ohtu vabatalu järgi (1534: Ochter). Taani Hindamisraamatu järgi oli too 20 adramaa suurune küla läänistatud kellelegi Marwarile, kelle omanduses oli ka lähedaipaiknev Nahkjala küla. 1314 aastal ostis küla Hinricus de Lode käest Tallinna raehärra Johannes Masche, kes selle ka kohe edasi müüs. Ordu ajal kuulus Ohtu ala Keila mõisa kulna vakusesse. Rootsi võimuaja algul oli kroonuomand kuni Johan III selle Nils Jönsson Krämerile (+1623) läänistas. 23.6.1624. müüs Gustav II Adolfmõisa N.J.Krämeri lesele Magdalenale päriseks. Järgmiseks valdajaks oli nende poeg Johann (omanikuna märgitud 1641, 1649), kes sai koos
algne tähendus midagi muud mordva keelest (mets). Pall seostas selle aletegemise kohaga. 1997 Pall vere kui algne determinant, mis ei ole tähistatud asustusühikut, teke seotud alepõllundusega. vere lõpulised külad väiksemad kui la lõpulised külad. Hüpotees: -vere lõpulised külad tekkinud vahe-eestis, kus alepõllundust palju kasutatud. Saaremaal la, -vere, Hiiumaal ste. -jala-lõpp isikunimedest tulenenud kohanimed enim Saaremaal. Nahkjala, Mustjala -jala kui determinant: Anijala, Tuhkjala Liitsõnalised apellatiivid: -Hakjala, Puujala Läänemaal jala tähendanud põllumaa vms osa nimetust. Muudest tüüpidest üle tulnud: Mändjala -lepa-lõpp. Pole seotud puu nimega, vaid olnud murdekeeles ,,lõpp" tähenduses. Enim Läänemaal, rannajoone ääres, kus viidanud lahele. Pea-, pää, pe-,be-lõpp. Sageli isikunime osad olnud. Pea-lõpp ,,ots" ,,tipp" mere ääres.
annaabi.ee 
