Üheksakümnendate stiil Üheksakümnendate stiil oli väga igapäevane ja mugav, näiteks sinised teksad ja t-särk. Levima hakkasid ka tattood ja needistamised. Üheksakümnendatel algas anti-mood ehk siis ''kõik käib'' trend. Varased üheksakümnendad olid hiliste kaheksakümnendate jätk: naised kandsid liibuvaid pükse, teksa-triiksärke, nahkjakke, neoonseid värve, kauboi saapaid, retuuse, sportlikke tenniseid. Kanti ka väga suuri särke. See oli tavaline näha ema käimas ringi samade riietega kui nende tütred. Üheksakümnendate keskpaigas tulid hipi-stiilis lillekleidid, pitspluusid, kõrgete kaelustega pluusid, õlgkübarad, pikad seelikud jälle moodi. Kanti ka merekarbist tehtud ehteid. Hilistes üheksakümnendates kandsid mehed sõjamehemustriga pükse, nahkjakke. Sel ajal oli moes jätta jakid ja särgid eest lahti.
meenutasid ka treppe. Neid sai ka vajaduse korral liigutada. Paljudes etendustes pannakse tuled kustu või kardinad ette kui on vaja midagi liigutada. Seal aga toimus kõik vaatajate silme ees ning miski ei jäänud segaseks, vaid oli kohe arusaadav mis koha või esemega nüüd tegemist on. Tüdrukutel olid enamuses seljas värvikad, lendlevad ja kirevad kleidid, mis olid tolle ajaga väga seotud. Muidugi ei saanud tüdrukud ka ilma peapaeladeta. Poisid kandsid kõik nahkjakke, alt laienevaid pükse ja juuksed olid neil kammitud ülepea. Ajastu loomine tuli väga hästi Ene-Liis Semperil välja, kes vastutas kostüümide eest. Muusikajuht ja dirigent oli Mihhail Gertz. Muusika mis laval oli, oli väga rõõmus, kaasahaarav, mis pani ka endal jala tatsuma. Enamus lugusi on inimestele juba varasemast tuttavad. Koreograafiks aga oli Jüri Nael , kes mõtles välja säravad tantsunumbrid. Tantsustiiliks oli aga swing. Sisututvustus:
olid nii ühe- kui ka kaherealised ning reväärid olid kindlasti laiad ja pikad. Püksid olid laiad, lipsud erksavärvilised ja käsitsi maalitud. Värvilised meestesärgid leidsid tunnustust ka konservatiivsete ärimeeste ringkondades. Vabaajariided said populaarsemaks kui iial varem: igal endast lugupidaval mehel oli olemas sportlik tviidist pintsak, päevasärk, kootud vest, ruudulised püksid ja kitsas lips. Meessoost biitnikud kandsid kottpükse, avaraid sviitreid, nahkjakke, töömehepluuse ja kõike, mis musta värvi. Nende pruudid eelistasid musti sukkpükse, sirgeid seelikuid ja madalaid rihmikuid või baleriinikingi. Poiste juuksed olid pikemad kui sel ajal sobilikuks peeti, neiud aga pügasid endale enamasti nudipea. Greaser’id kandsid kitsaid teksapükse, mis pahkluuni laialt üles käänati, valgeid T-särke, mille varrukad samuti üles keerati, hoidmaks pahelist sigaretipakki ja rõhutamaks biitsepsit, ning kammi pükste tagataskus, et igas
Teiseks - vanem- ' ' liku kontrolli a et tingimata osta. Nii kujuneb lastel välja kõmme nõuda endale pidevalt uusi puudumine viib selleni, et vanemad ei suuda P ' -korrigeerida laste tosse, pusasid, nahkjakke jne. Selline käitumine väärkäitumist. Enamasti võivad lapsed teha, mida nad iganes tahavad, neil puudub vanemlik eeskuju ja kontroll. Ebapiisav huvi laste vaba aja veetmise vastu väljas-