sealt enamasti järgmiseks aastaks või mõne aasta pärast kaovad. Harva jäävad nad püsima, saades uueks umbrohuks Eestis. Enamus tulnuktaimi saabub põllumajandusssaadustega - teravilja, villa ja nahkadega. Seetõttu on eriti palju võõraid põlluumbrohtusid võimalik leida elevaatorite ja veskite ümbruses, samuti vilja laadimise sadamates ja raudteejaamades. Karjamaataimede seemned, mis on loomade karvadesse kinni jäänud, tärkavad villa- ja nahavabrikute ümbruses. Osa taimede seemned aga kleepuvad lihtsalt jalanõude või autode külge ja pudenevad kuskil mujal maha. Nii levis Ameerikas suur teeleht ("valge mehe jälg"), nii levis Eestis lõhnav kummel. Kuid tulnukateks võivad olla ka loomad. Troopilise puiduga on Eestisse toodud mitmeid mardikaid ja liblikaid, putukaid võib saabuda samuti puuviljadega. Ei ole aga teada, et mõni neist oleks Eestisse püsima jäänud, siin paljunema hakanud. X. Liigikaitse
kus nad idanevad ja toodavad toksiini. Lümfiteede kaudu saavad sattuda verre ja tekib sepsis. Siberi katku kopsuvorm on villasorteerijate haigus. Esineb rohkem arengumaades: Iraanis, Türgis, Pakistanis. Arenenud riikidesse levivad saastunud villaga ja nahkadega. Ka Eestis on siberi katku olnud. Viimane inimese haigestumine registreeriti 1968 a. Professionaalsesse riskigruppi kuuluvaid inimesi (veterinaarid, nahavabrikute töölised) vaktsineeritakse. Et inimesed ei nakatuks tuleb siberi katku surnud loomade laibad matta vähemalt 1.8 m sügavusele või põletada. Koduloomi peab vaktsineerima (kasutatakse elusvaktsiini avirulentsetest tüvedest). Inimeste puhul kasutatakse surmatud vaktsiini. Kinnaste ja kaitseriietuse kandmine ka aitab. B. anthracise virulentsusfaktorid. 1. Paks glutamiinhappest koosnev kapsel, mis takistab fagotsütoosi. 2. Valgulised eksotoksiinid (tursetoksiin ja letaalne toksiin)
annaabi.ee 
