sõlmekesena,mille järel hakkavad kolde ääred haigusele iseloomulikult kerkima ja keskosa vajub sisse.Basaalrakuline vähk kasvab aeglaselt ja väga harva kandub mujale kehale. · Lamerakuline vähk ehk lamerakk-kartsinoom tekib enamasti kõige sagedamini päiksesle avatud kehaosadel,eriti seal kus päike on põletanud.Osa lamerakulisi vähke arenevad patsientidel,kes on eelnevalt kokku puutunud arseeni või kiiritusega või kellel on kroonilisi nahahaavandeid või põletusarme.Kolded on algselt kaetud paksu ketuga,hiljem võivad need haavanduda ning veritseda.Areneb kiiremini kui basaalrakuline vähk ja võib isegi levida. · Pahaloomuline melanoom on kõige sagedam meestel.Suur risk saada melanoom on neil,kellel on palju sünnimärke või tedretähne. Üks kolmandik melanoomidest areneb olemasolevatest sünnimärkidest,samas kui ülejäänud arenevad normaalsest nahast
sugudevahelist erinevust on täheldatud ka Soome rannavetes. Tundub tõenäosena oletus, et oluline osa lesta haavandite tekkeks Läänemere selles piirkonnas on kudeajal tekkinud vigastuste infitseerumisel. Kevadistes püükides on täheldatud suhteliselt suurt armistunud haavandite osakaalu. Läänemere madalama soolsusega osades, sh Eesti vetes, on täheldatud nahahaavandite sündroomi mõnevõrra sagedamat esinemist, võrreldes kõrgema soolsusega läänepoolsete aladega. Nahahaavandeid esineb lestal ka Põhjameres. Kindlat seost lesta nahahaavandite sageduse ja merevee reostuse vahel pole suudetud tõestada, kuigi on andmeid, et mõnedes saastatud piirkondades on seda patoloogiat sagedamini. Akuutsete v paranevate haavanditega kalu, eriti selliseid, kes on tugevalt kõhnunud, tuleb lugeda inimtoiduks kõlbmatuks. 3) Karpkalade filometroidoos
annaabi.ee 
