Mõned päevad on nüüd kindlustatud, rahalises mõttes. Ometigi ööbib poiss pargipinkidel, pooleli olevatel ehitustel, sest kõik raha tuleb säästa dooside jaoks. Muidu ta ei ela lihtsalt seda valu enam üle. Neli kuni viis päeva elab ta rahus ära, kuid siis saab kõik raha ning doosidki otsa. Tuleb jällegi muretseda raha. Kõikidelt sõpradelt, tuttavatelt, keda ta vähegi teab, on ta juba tuhandeid kroone laenanud. Kuna tal pole võimalust naguniigi tagasi maksta, siis varjab ta ennast, et mitte kellegagi linnas kohtuda. Arvatavast saaks ta muidu lihtsalt peksa. Kuid ometigi on raha vaja. Sel silmapilgul märkab ta turul olevat kaltsumüüjat. Tal on rahakott avatud, et maksta raha mingile ostjale tagasi . Seal on hiiglaslik patakas raha. Seal pole küll viiesajalised, kuid seal on siiski raha. Mõne hetke pärast poiss krababki selle rahakoti endale kätte ning jookseb elu hinna eest turu väravate poole
kaasaviidavate toiduainetega ning tehes kinke noorpaarile. Veimed olid mitmesugused "nägusad" kingitused oma uutele sugulastele. Sageli hakkasid emad tütardele varakult veimi koguma, nii et "tütar põlve kõrgune, veimevakk vaksa kõrgune". Enne pulmi hakati hoogsalt veimi valmistama, traditsiooniliselt käisid siis külatüdrukud pruuti abistamas. Ka pulmalaud kaeti kollektiivsel abistamisel. Talurahva toidulaud oli naguniigi üsna kesine (aganaleib, silk, jahurokk jne.), alles 19. sajandil muutus valik veidi mitmekesisemaks. Iga perekond viis pulma ühiseks tarvitamiseks toiduaineid, vallalistel seda kohustust ja õigust polnud. Küll olid aga poistel viinad või siis hulga peale ankrutäis õlut kaasas. Varasematel aegadel oli pulmakoti sisuks ainult leib, hiljem asendus see spetsiaalse pulmaleivaga ja ka nisuleivaga. Lisaks pulmaleivale leidus seal veel nii toorest kui ka suitsutatud liha, kala,
annaabi.ee 
