tahtis et ta juhatakse ennast tema elukohta. Nad suundusid läbi hommikuse pargi kesklinna poole. Kesklinna jõudnud, jätkasid nad teed pikki kitsaid munakividest tänavaid, ületades raekoja platsi, kus kojamehed hoolega öist prahti kokku pühkisid, ja pöördusid siis vana apteegi juurest allamäge. Ühel sellisest väiksest tänavatest juhtis poiss vanahärra kangi alt läbi, suundudes üle räpase sisehoovi ning sisenedes neljakordsesse kivimajja. Seal tõusid nad mööda nagisevat puust keerdtreppi kolmandale korrusele, peatusid nad ühe räämas ukse ees, kust värv oli maha koorunud ning jalamatt haises kassikuse järele. Sinna jõudes mõtles vanahärra ,,teadagi, mis perekonnaga siin on tegemist". Poiss koputas uksele aga keegi ei vastanud, siis võttis ta taskust suure võtme ning keeras ukse lukust lahti. Vanahärra avas ukse ning nägi enda ees kesksuviselt lopsakat pargimaastiku. Pügamata rohi, mille
Millises seoses esinesid ta kujutluses Esmeralda, Phoebus, Jacques Charmolue, ta armas vend, kelle ta porri lamama oli jätnud, ülemdiakoni kuub, vahest ka ta hea nimi, mis Falourdeli juurde tulles kaalule oli pandud, kõik need pildid, kõik need sündmused? Kindlasti liitusid kõik need kujud ta peas jubedaks seguks. Ta ootas juba veerand tundi; talle paistis, et on sada aastat vanemaks läinud. Äkki kuulis ta puuredeli pulki nagisevat: keegi tuli üles. Luuk avanes, paistis tuli. Ta urka koitanud ukses oli kaunis lai pragu; ta surus näo selle vastu. Nõnda nägi ta kõik, mis kõrvaltoas sündis. Kassinäoga vanaeit tuli kõigepealt luugist üles, lamp käes; talle järgnes Phoebus vurrusid keerutades ja lõpuks kolmandana ilus ja sale Esmeralda. Pimestava nägemusena kerkis ta preestri silmade ette. Claude hakkas värisema, ta pilk ähmenes, ta veri hakkas valjusti tuikama, kõik kohises ja keerles ta ümber
annaabi.ee 
