erikujulised odateravikud. Kõige levinum neist oli sirge odatera, mis oli kaheteraline. Valmistati ka erinevaid viskeodasid. Neid kasutasid nii mehed kui ka naised ja neid sai ka kasutada lähivõitluses löökide tõrjumiseks. Seoses sellega, et odasid hakati tegema väga palju ja nende kasutamist õpetati mitmeid kohas, siis mindigi sõjas üle odadele, sest odadel on palju eelisi mõõkade vastu. Üleminekul sirgelt odaotsalt kõverale on vahepeal nakamaki, mis meenutab naginata't. Selle tera on idamaise mõõga sarnane, mis oli kolm jalga pikk ning kinnitatud oli lihtsalt pikema käepideme külge. Oli olemas kolme varianti: esimese vars oli pistetud tera tagaküljel olevasse metallaasa, teisel ja kõige tavalisemal oli tera peasse ulatuv alus kinnitatud varre külge ning kolmandal oli alusesse tehtud õõnsus, millesse suruti vars sisse. Naginata sai tuntuks ülima mitmekülgsuse tõttu võitluses ja samuti ka tänu paljudele individuaalkoolidele, mis olid
ja liikuvuse tõttu. Mõõgal võib olla üks või mitu lõiketera (urumi), ehkki torkemõõkadel võib terav olla ka üksnes mõõgaots. Teisalt on kasutatud ka nüri otsaga raiemõõku. Mõõgatera võib olla sirge või kõver, selle pikkus võib ulatuda mõnekümnest sentimeetrist nelja meetrini. Üheteralistel kõveratel mõõkadel võib lõiketera jääda nii kaare siseküljele (Põhja- Euroopa pikknuga,jatagan, makhaira), välisküljele (saabel, saska, katana, naginata, tashi) kui ka mõlemale (khopesh, xiphos). Mõõga käepide ja käekaitse Liigitus Ühe käega hoitavaid mõõku nimetatakse ühekäemõõkadeks, kahes käes hoitavaid suuremaid mõõku kahekäemõõkadeks. Lisaks on tarvitatud ka pooleteisekäemõõku ehk värdmõõku (inglise bastard sword), mida saab hoida mõlemal viisil. Tavaliselt kantakse mõõka ohutuse huvides ja nüristumise vältimiseks mõõgatupes, mis ripub mõõgavöö abil enamasti puusal, harvem seljas. Tavapärasest
annaabi.ee 
