Küsimus ei ole selles, millal nafta maakoores otsa saab, küsimus on selles, kaua me seda veel välja saame pumbata. Mingil hetkel tuleb ette piir, kus olemasoleva nafta kättesaamine muutub liialt kalliks ning ka võimatuks. Suurema osa naftat tootvate riikide naftatipp on juba seljataga (USA jõudis näiteks sinna 1970. aastate alguses, mõisteti seda aga alles kümmekond aastat hiljem) ning optimistlike prognooside kohaselt saabub globaalne naftatipp umbes 2020. aastatel. Seda juhul, kui naftatarbimise hulka võrreldes praegusega oluliselt vähendataks ning võetaks ulatuslikult kasutusele alternatiivseid kütuseid. Paraku näitab statistika, et naftatarbimise maht aasta aastalt vaid suureneb. Juhul kui naftatarbimine jätkub ka edaspidi samasuguse tõusuga, jätkub meil naftavarusid veel vaid umbes 15-20 aastaks. Iga järgnev naftabarrel hakkab maksma üha rohkem, selle kvaliteet aga saab olema järjest madalam, sest kvaliteetne nafta on juba väljapumbatud.
Aga täiel määral näitas enda ka teine faktor turgu osalejate paanika, mis oli seotud hirmuga et nad enam ei saa osta vajalikku naftakogust. Tarbijad oli valmis maksta nafta eest uskumatult kõrgema hinda. Tulevikus turuosalejate tuju roll ainult kasvanud. Lääne riikide kasvutempo langemine (üks põhjusest on kütuse toorainete kallinevus), nafta kaevandus tempo kasv väljaspool OPEC, arenenud riikide tegevus suunatud naftatarbimise langemiseks, oli põhjuseks et tuli uus stabiilne periood suhteliselt madalatega hindadega. Aastast 1987 kuni 1997 nafta hind oli $15-20 vahel. XXI sajandi alguseks turg transformeeris, "müüja turult" "ostja turule". Pikaajaliste kontraktide vastu tulid tarned hulgi turgudelt, milledel hinnad langesid koos nõudluse langemisega. OPEC oli sunnitud langeda tarned pikaajalistel kontraktidel. Nafta kaevandamise jaotus OPECis.
annaabi.ee 
