Tsetaaniarv iseloomustab nii diislikütuse isesüttimist kui ka ühtlast põlemist. Diislikütuste puhul uuritakse ka seda, kui viskoossed need on. Diislikütuste puhul on oluline ka hangumistemperatuur, sest erinevalt bensiinidest, võivad mõned diislikütused ka -15..-20 C juures hanguda ja võtta sültja kuju. (Timotheus H., 1999, Praktiline keemia) 3. Määrdeõlid. Määrdeõlideks nimetatakse kõiki toatemperatuuril vedelaid määrdeaineid. Nad valmistatakse kõrgemalt keevatest naftafraktsioonidest, millele on lisatud mitmesuguseid manuseid, et omadusi parandada. On ka taimse või loomse päritoluga määrdeõlisid või nende segusid naftasaadustega. Määrdeõlide puhul määratakse alati leekpunkt. Selleks kuumutatakse õli ja uuritakse, millisest temperatuurist alates õlist eralduvate aurude ja õhu sega süttib, süütamiseks kasutatakse seejuures väikese põleti leeki. Leekpunkt on väga oluline määrdeõlide tuleohtlikkuse selgitamisel, kuna määrdeõlid kuumenevad
aga konstrueeris automaatse tulemasina, milles vesinikujuga süttib õhus, kui juhtida ta vastu plaatinakatalüsaatorit. Ammoniaagist lämmastikhappe saamise viis põhineb ka tänapäeval plaatinasulamist katalüsaatoril. Ülemöödunud sajandi lõpul hakati aga Badeni keemiatehases plaatinakatalüsaatori abil tootma väävelhapet. 1911.a slgitas vene keemik N. Zelinski, et plaatinakatalüsaatoril saab süsivesinikke muuta aromaatseteks ühenditeks. Hiljem töötati välja naftafraktsioonidest kõrgoktaanse bensiini tootmine plaatinakatalüsaatori juuresolekul (platformingprotsess). Mürgiste autoheitgaaside kahjustamiseks toodetakse USA-s 1976. aastast alates heitgaasi neutralisaatoreid, mille katalüsaatoritele kulub aastas 15 t plaatinat. 1979.a alustati nende seadmete tootmist ka Nõukogude Liidus, kuid olid hinnalt küllalt kallid (300 rubla). Pärast Arhipovi töid hakati uurima plaatinasulamite rakendusalasid. Plaatinat
annaabi.ee 
