lavaline/teatraalne situatsioon tõi esile nende täielikkuse/ülemuslikkuse/totaalsuse. Sümbol teatrilaval oli/on midagi, et "vabastada eel-struktureeritud alateadvus". Katk. Surma kehastus. Paradoksaalselt on selle sümboliks saanud pikkade nokkadega jõledad kujud, kes katkuhaigeid oma teadmatuses ometigi aidata püüdsid. Just nagu näitleja sümboliks on tänapäeval saanud rahvast naerutav (stand-up) koomik. Aga näitleja peaks olema hoopis ennast salgav ja ohverdav olend, kes on valmis saavutama/jõudma Grotowski järgi "totaalse aktini". Paljastama eneses tõe, olema enda vastu totaalselt aus. Sest katk on aus. Katku paisete, hullumiseni viiv protsess ei jäta varju mitte ühtegi tahku/saladust, ta on totaalne, ta on läbiv, ta on julm. Aga ta on ka aus. Seda taotleb ka Artaud' julmuseteater. Julm mitte vägivaldses, sõna esmases tähenduses, vaid just julm oma aususes. Sest
ja lunastava armastuse. Tänaseks on „Tannhäuseri“ tuntumad numbrid Wolframi „Ehatähe laul“ ja meeskooride püsirepertuaari kuuluv palverändurite koor III vaatusest. 7. Armujook- Gaetano Donizetti Ooper „Armujook“ valmis heliloojal vaid mõne nädalaga ja sellest on saanud tänapäeval üks enamesitatud Gaetano Donizetti oopereid „Lucia di Lammermoori“ (1835) ja „Don Pasquale“ (1843) kõrval. Teoses põimuvad liigutav armastuslugu ja naerutav huumor kerguse, särava vaimukuse ja kauni muusikaga, millest tuntuim on tenoriaaria „Una furtiva lagrima“. 1832. aastal toimunud võidukas esietendus tegi Donizettist silmapilkselt ühe tuntuma itaalia ooperihelilooja. „Armujook“ on kirjutatud 18. sajandi opera buffa traditsioone järgides ja pakub kuulamisnaudingut ka kõigile 19. sajandi bel canto gurmaanidele. Vanemuine: 8. Jevgeni Onegin- Pjotr Tšaikovski
koomilisse või jämekoomilisse vormi ,,ümberriietamisega". Alusteksti sisu säilib, kuid vorm muutub ning tegelased ja sündmused kaotavad oma väärikuse ja ülevuse. Sageli allikaks eeposed, müüdid. Nt A.Kivirähki ,,Romeo ja Julia" 44. Pastiss mänguline imiteerimine, milles teadlikult jäljendatakse ühe või mitme kirjaniku, koolkonna või ajastu stiili, sõnavara või lausestust. Pole pilkav ega naerutav, vaid tunnustav. Nt Jaan Kross ,,Mardileib" 45. Võltsing hoidutakse liigsetest viidetest alustekstile, sest eesmärk on tõsiseltvõetavus. Oluline on imiteerida alusteksti autori sõnakasutust, lausete ülesehitust, jutustamislaadi jms. Nt O.Lutsu ,,Talve" 46. Apokrüüf ehk apokriivraamat oli antiikajal salaõpetusi sisaldav ja ainult pühendatuile määratud usuteos
annaabi.ee 
