loometöid ilmus kogus ,,Nooruskatsetused". Tema kirjanikuisiksuse mõjutasid tugevasti kokkupuuted romantikutega, kelle hulgas olid Hugo, Dumas, Heine. Üheks suurimaks eeskujuks sai Andersenile Hoffmann. Anderseni muinasjuttude esimene raamat ,,Latele vestetud muinasjutud" ilmus 1835. aastal, sellele järgnesid üha uued ja uued täiendatud väljaanded. Eraelus oli Andersen üksildane. ,,Muinasjutud on hiilgav, maailma kauneim kuld, seesama kuld, mis tulukesena sädeleb laste silmades, naeruna heliseb nii laste kui ka vanemate suus." ,,Printsess herneteral", ,,Pöial-Liisi", ,,Väike merineitsi", ,,Inetu pardipoeg", ,,Keisri uued rõivad" jpm. Heinrich Heine (1797-1856) Heine, suurimaid saksa kirjanikke Goehthe ja Schilleri kõrval, onhilisromantilise luule tähtsaim esindaja. Aja jooksul kujunes ta oma loomingus tüüpilisest romantikust kriitiliseks reallistiks. Pärit oli Heine Düsseldorfist, kehvapoolsest juudi perekonnast. Tema maailmavaadet mõjutasid innukas
ja sihid nii ahvatlevaks ja saavutamatuks. Õhtute meekollane tolm. Õhtute eekollane tolm. Õhtute teekollane tolm. Meie oleme südid ja tüdimatud mängurid. Mäng on haiglaselt aeglane ja vältab võimatult kaua. Küünlad on usutamatult kallid. Kaardid kuluvad kohutava kiirusega. Panused on nii pöörased, et neid keegi ei mõtlegi lunastada. Päevad pööravad meile pettunult selja ja nuuksuvad pihku. Meile kostab see naeruna. Õhtute tolm on tõepoolest kollane. Kollane nagu unenäomaastiku kuu. Kollane nagu liiv, milles lebavad uppunud. Kollane nagu rõõm, mis puhkeb ootamata ja kaob siis, kui ta järele kõige rohkem tarvidust tuntakse. Kriiskavkollane nagu koletisemöire paljaste kaljude teravail tippudel. Lenduvkollane nagu linnumelanhoolia lõbusalt turtsuvate tuulepuhangute taustal.
» Becky püsis piinavas kartuses tema kõrval ja püüdis hoolega pisaraid tagasi hoida, kuid need kippusid vägisi silma. Viimaks ütles ta: «Oh, Tom, olgu pealegi nahkhiired; lähme seda teed tagasi! Mulle näib, et me satume järjest rohkem ummikusse!» Tom peatus. «Kuulame,» ütles ta. Sügav vaikus; nii sügav, et isegi nende hingamine oli selgesti kuuldav. Tom hüüdis. Hüüd kajas vastu 183 tühjades käikudes ja kustus kauguses otsekui tasase pilkava naeruna. «Oh, ära hüüa enam, Tom, see on nii kole,» ütles Becky. «Kole küll, aga ma hüüan siiski, Becky; võib-olla kuuldakse seda,» vastas Tom ja hüüdis uuesti. See «võib-olla» oli isegi veel jubedam kui tontlik naer; see tunnistas nii selgesti lootuse kadumist. Lapsed seisid ja kuulatasid, kuid vastust ei olnud. Tom pöördus kohe tuldud teed tagasi ja kiirustas samme. Juba veidi aja pärast reetis teatav kindlusetus tema
annaabi.ee 
