(Pealtvaatajate hulgas sosistamine ja kahjurõõmsad näod.) Mis ta ütles? Kuulsid, kui ütles! (Varsti lendab ka siit ja sealt sõna.) Libahunt! Silampilguks piinlik vaikus. Tulevalgus ülevalt on kahva-tuks muutunud, tuli on kustumas. Korraga kõlavd kuskilt pimedast pilkesõnad. Metsa-hulli, metsa-halli, metsa ojarmu emanda, mine sooda solgutama, läbi laanede laduma, kivi külge kiskumaie! Kahjurõõmus naerukihin, teistel tõsised näod. Ja jälle teiselt poolt kõlavad pilkesõnad. 19 Metsa-hukku, metsa-hakku, metsapeni, pikkalõuga, susi suuri, pää jämeda - ära sa puutu minu pulli, ära sa katsu minu karja, verista minu varsakest! Margus on ärritatud ja nõutu, ta kargab pilkajate poole ja tahaks mõnda tabada, aga neid ei ole leida
mis puudus täiesti äripäevil. Ta algas järgnevalt: «Nüüd, lapsed, ma soovin, et istuksite nii sirgesti ja kenasti, kui suudate, ja pühendaksite Ihulle paar minutit kogu oma tähelepanu. Nii juba läheb. Nii peavad head väikesed poisid ja tüdrukud ikka istuma. Näen, et üks väike tüdruk vaatab aknast välja; kardan, ta arvab vist, et ma olen seal kusagil väljas, võib-olla puu otsas ja pean linnukestele kõnet. (Heakskiitev naerukihin.) Tahaksin teile öelda, kui hea meel on mul näha nii palju rõõmsaid puhtaid näokesi sellises köhas nagu siin, kuhu olete kogunenud õppima, kuidas õiglased ja head olla.» Ja nii edasi ja nii edasi. Pole mõtet kogu kõnet kirja panna. See oli selline kõne, mis ei muutu ja on seega tuttav meile kõigile. Viimast kolmandikku kõnest segasid taasalanud võitlused ja muud meelelahutused teatud pahade poiste hulgas, samuti nihelemine ja sosistamine, mis levisid'-"üle terve ruumi, uhtudes
suurrätikusse mässitud kuju sisse lipsas. Ta seisatas silmapilguks nagu aru pidades, aga siis tõusis Metslang, kelle jalad ulatusid otse ukse alla, asemel istukile ja tõmbus kõverasse, nii et võis kätega haarata seisja. Sõnalausumata heitis see kätele alla ja langes asemele. Varsti varjas suurrätik kahte lamajat, ainult jalad paistsid pahkluust saadik. Väikesesse ruumi asus vaikus. Ainustki sõna ei lausutud enam. Ainult aeg-ajalt kostis suurrätiku alt surutud naerukihin. Nii võimatu, kui see oli, ometi tundus Indrekule ajuti, nagu oleks ta seda naeru varemalt kuski kuulnud, ja ta kippus peaaegu uskuma, et ta tingimata seda naeru tunneks, kui see kostaks vähegi valjemini. Aga ei, see naer jäi vaikseks ja ta oli niisugune, nagu Indreku läheduses polnud naernud ükski naine. Ja kui ta viimaks jäi vakka, siis vaikiski ta nõnda, nagu polnud vaikinud tänini ükski naine. Jah, naine vaikis ja Indrek ei kuulnud tema
annaabi.ee 
