Mõistab, et see isiksuslik ressurss, millele oma kindlameelsus rajada, on õige lai. Siia kuuluvad nii teadmised-oskused kui meeldiv välimus, kombekas käitumisviis ja missioonitunne, moraalne kindlus ja rõõmsameelsus, aga ka ilumeel, headus, osavõtlikkus, siirus ... Oma seesmisest rikkusest teadev isik suudab ka ilma välise põhjuseta endast rõõmu tunda. Sellest saab olulist tuge suhtlemisel. Tuntud jaapani vanasõna väidab, et naeratavasse näkku ei sihita noolt (Kidron, 2001). Enesekehtestamine on ei või jahi esitlemise kunst Ei ning jah on vahest ühed ürgsemad sõnad. Küllap seepärast kõlavad need paljudes keeltes üsnagi sarnaselt ja peaaegu kõigile arusaadavalt. Millal ja kuidas öelda ei või jah, on enesekehtestamise kunsti põhiprobleem ning üks kesksemaid oskusi. Ei ütlemine on oskus, mida osa inimesi valdab paremini, teised kipuvad aga kogu aeg endale lisakohustusi võtma
26 Kindlasti tuleb aga nii hääle kui ka kehakeelega kuulajatele näidata seda, et kõneleja ei heitu esimestest rünnakutest ja kavatseb ennast kõnelejana kehtestada. Selleks ei peaks kaua laua taga istuma, vaid pikema ettekande puhul minema pigem segajatele lähemale ja neile julgelt silma vaatama. Kui kõneleja esines seni istudes, aitab püstitõusmine ennast maksma panna. Naeratavasse näkku noolt ei sihita, ütleb vanasona. Ärritumine ja solvumine oleksid ainult vesi segajate veskile. Vaenuliku auditooriumi ees rahulikuks jäädes on alati võimalik ebamugavast olukorrast välja tulla. Igaühele peab jääma võimalus oma arvamus välja öelda, kuulajatel pole mingit kohustust kõneleja vaadetega nõus olla. Seda oleks kasulik ka kõnelejal rõhutada. Samas tuleb kõneolukorda selliselt ohjata, et vahelesegajad ei saa hakata domineerima ning sedasi kogu üritust nurjata
annaabi.ee 
