Siinjuures on huvitav, et esineja ei kasutanud mingeid pürotehnilisi või muid abivahendeid oma sõnumi effektiivsemaks kohaletoimetamiseks. Olen märganud, et mõned esinejad püüavad just selliste ,,trikkidega" eesti publikut köita... Muusika ja Joe Cocker'i karismaatiline isiksus olid need, mis naelutasid publiku paigale. Selle lühikese kirjutise kokkuvõtteks sooviksin vaid, et eesti muusikaürituste korraldatel jätkuks ka edaspidi piisabvalt julgust ja mõistust tuua meie lavadele sellise kaliibriga esinejaid kellelt oleks meilgi palju õppida. Ma pole kunagi olnud eriline blues'i ja bluesrock'i austaja (rohkem club, trans, techno jne ikka kaasaegsema ,,kraami" nautija) kuid mõnikord tasub lihtsalt VAADATA ja KUULATA.
ja sõitis kalmistule kus mu isa haud ta kaevas küüntega ja vihast nuttis kui lõpuks käe all oli kirstulaud mu isa luud ta keeras mantli sisse ja voorimees viis pidumaja ette ma mäletan ta vaarus uksest sisse ja viskas kondid minu jalge ette nad naelutasid siis mu vastu seina ja minu pihta täpsust visati sa tundsid ehtsat ajaleheleina kui igast kõrist surma kisati Armastuslaul kui jäädki teeks mis kuhugi ei vii ei saagi viia vana jalutut siis armas jumal mõni päev tee nii et väsind õnne tunneks valutut
annaabi.ee 
