kommertskool), kuhu teda sõidutas livrees autojuht Rolls Royceiga. Sõjaeelsetes romaanides ongi ta oma lapsepõlve kujutanud Venemaad, paradiisi. See oli väga kinnine maailm väheste tegelastega, kuhu mahtus vaid nende perekond. Nabokovi arvates langes ta sellest maailmast välja hetkel ,kui teda hakati kutsuma perekonnanime järgi. Uues keskkonnas, kuhu poiss sattus, oli hoopis teistsugused tingimused ja seadused. Venemaagi tähendas Nabokovile just sinna jäänud lasepõlve ja noorust. Kodumaa jäi Nabokovi hinge ta viimaste päevadeni, kuigi seletamatu armastus ja igatsus ajaga tuimemaks muutusid. Ajal kui Nabokov Venemaalt lahkus (1919), püüdis miljonid inimesed sel tohutul maal ehitada uut ühiskonda, võitsid ja kannatasid , sattusid süütult okastraadi taha või laulsid ülistuslaulu ,,kõikide rahvaste juhile", palvetasid, needsid, lootsid. See Venemaa ei tekinud temas mingeid sooje tundeid.
avaldub ka loomingus ("Luzini kaitse", "Jõulud"). Kirjanduskriitiku ja esseistina hindas ta teisi autoreid kohati äärmiselt üleolevalt ja subjektiivselt. Ta põlgas kirjanikke, kes sidusid end poliitikaga, ja uskus, et oli ise suutnud sellest hoiduda. XX sajandi suurimaks kirjanikuks pidas Nabokov ennast. Õppejõuna ei võetud teda kaua omaks. Tema loomingut on rasked mõista ja vahepeal ta isegi ärritab lugejat oma aritrokraatliku keelega. Kirjandus oli Nabokovile omaette maailm, mis puutus reaalsusega kokku vaidi niivõrdm kuivõrd oli vaja käsikirja müüa. Millegi väärtus polnud kirjanduse omast suurem, sellest polnud miskit kõrgemat: selleni ei küündinud ei usk, moraal ega headus. Nabokovi loominguline pärand on aukartust äratavalt mahukas: vene keeles on ilmunud 8 romaani, mitukümmend jutustust, sadu luuletusi, lisaks näidendeid. Alates 1940. aastast lisandub sellele ingliskeelne looming: 8 romaani, autobiograafiline proosa,
annaabi.ee 
