-0,1n naatriumtiosulfaat -kaaliumjodiid -kontsentreeritud väävelhape -1%-line tärklise lahus Töö käigus toimuvad keemilised reaktsioonid 3C2H5OH + 2K2Cr2O7 + 8H2SO4 = 3CH3COOH + 2Cr2(SO4)3 + 2K2SO4 + 11H2O Etaanooli oksüdeerimine kaalimkromaadiga väävelhappe juuresolekul. 6KJ + K2Cr2O7 + 7H2SO4 = 3J2 + Cr2(SO4)3 + 4K2SO4 + 7H2O Kaaliumjodiidi lisamisel määratakse(jodomeetriliselt) kaaliumkromaadi ülehulk J2 + 2Na2S2O3 = 2NaJ + Na2S4O6 Eraldunud joodi tiitrimine 0,1n naatriumtiosulfaadiga Töö käik Mulle oli antud tundmatu mahuga vedelik, mille sees oli tundmatu massihulk etanooli. Kõigepealt lahjendasin antud lahust kuni 250ml kriipsuni. See oli esimene lahjendus. Seejärel valmistasin ette kolm 150 ml kolbi, milles oli 10 ml K2Cr2O7 ning 5ml kontsentreeritud väävelhapet. Väävelhappe lisamisel lahus kuumenes. Jahutasin seda mõnda aega ning lisasin etanooli lahuse. Saadud lahus värvus roheliseks, mistõttu lahjendasin etanoolilahust veelgi,
MÄÄRAMINE 1.1 KATSE 1: NAATRIUMTIOSULFAADI SULAMISTEMPERATUURI MÄÄRAMINE Töö eesmärk: Leida katse läbi naatriumtiosulfaadi sulamistemperatuur Töövahendid: Kaks klaas kapilaari, gaasipõleti, uhmer, naatriumtiosulfaat, termomeeter, keeduklaas, pliit Töö käik: Gaasipõleti kohal soojendati kaks klaastoru ja tõmmati kaks 50mm pikkust ja 1 kuni 2 mm pikkust kapillaari. Kapilaari ots suleti ja kapillaar täideti paari millimeetri naatriumtiosulfaadiga. Kapilaar kinnitati termomeetri külge ja asetati koos termomeetriga veega täidetud keeduklaasi, nii et vesi ei pääseks kapilaari sisse. Keeduklaasi soojendati pliidil, kuni oli märgata aine sulamist. Sulamistemperatuur pandi kirja ja korrati katset – see kord alustati vee temperatuuriga, mis oli 10 kraadi jahedam kui mõõdetud sulamistemperatuur. Katse andmed: 1) Esimese katse sulamistemperatuur: 47 kraadi 2) Teise katse sulamistemperatuur: 47,5 kraadi Arvutused:
Jodomeetria- Titrant: I2+ KI ja Na2S2O3 KI lisatakse happelisele analüüsitavale lahusele, analüüsitava aine redutseerumine vabastab ekvivalentses koguses vaba joodi, mis tiitritakse Na tiosulfaadi lahusega Indikaator: tärklis Kasutamine: Madala redokspotentsiaaliga aineid tiitritakse otse joodi lahusega :S2-, SO3 2-, Sn2+, Sb3+, As3+; Kõrgema redokspotentsiaaliga ained redutseeritakse enne jodiidioonide liiaga ja vabanenud jood tiitritakse naatriumtiosulfaadiga: MnO4 -, Cr2O7 2-, CrO4 2-, Cl2, Br2 jt. Hapete määramine- jodiid-jodaati sisaldavat lahust lisatakse liiaga, reaktsioonis vabaneb H+ le ekvivalentne hulk I2, mis tiitritakse tiosulfaadi lahusega Veavõimalusi jodomeetrias- Oksüdeerijate standardlahused- Oksüdeerijad: Kaaliumpermanganaat ja Ce(IV) MnO4 - + 8H+ + 5e- = Mn2+ + 4 H2O E0 = 1,51 V Ce4+ + e- = Ce3+ Ef = 1,44 V (1 M H2SO4) Permanganomeetrilist tiitrimist saab teostada ainult lahustes mis on vähemalt 0,1M happe suhtes.
konsentratsioonide kasutamine on promblemaatiline, seetõttu kasutatakse KI). Titrandina võib kasutada ka naatriumtiosulfaati Na2S2O3 . 3- - - I + 2e -> 3I . Indikaator I2-lahus on pruunikas. Üle minev värvusetuni. Kasutamine: Madala redokspotentsiaaliga aineid tiitritakse otse joodi lahusega :S2-, SO32-, Sn2+, Sb3+, As3+; Kõrgema redokspotentsiaaliga ained redutseeritakse enne jodiidioonide liiaga ja vabanenud jood tiitritakse naatriumtiosulfaadiga: MnO4-, Cr2O72-, CrO42-, Cl2, Br2 jt. Hapete määramine- jodiid-jodaati sisaldavat lahust lisatakse liiaga, reaktsioonis vabaneb H+ le ekvivalentne hulk I2, mis tiitritakse tiosulfaadi lahusega 1) desinfitseerivates vahendites joodi määramiseks; 2) aldehüüdide konsentratsiooni määramiseks; 3) palavikku alandavad (valuvaigistavad) vahendid; 4) antibiootikumid; 5) askorbiinhappe määramiseks; 6) asendusreaktsioon: tugeva oksüdeerija asendamine. 7) Spetsiifiline
annaabi.ee 
