jõud. Lõke tehti kõrgemale kohale, et see kaugele paistaks. Jaaniõhtul toodi isegi loomad tulepaistele. Tuuleõhu puhastavasse toimesse usuti samuti. Seepärast ilmselt ehitatigi suuri külakiikesid, mis vuhisesid kiiresti läbi õhu. Vesi rahustas oma vaikse vulinaga. Puhast, maa seest välja voolavat allikat peeti pühaks. Paljudele allikatele omistati ravivat toimet. Allikatele toodi kindlasti ohvriks hõbevalget hõbeehte küljest noaotsaga kaabitud naastukesi. Eestlased austasid oma surnuteriiki ehk manalasse läinud esivanemaid. Surnud inimese hing muutus teistsuguseks, seepärast tuli teda karta. Sõbralikuks muutus suhtlemine hingedega siis, kui ohverdati. Juba muistsel ajal nimetati novembrit hingede kuuks, sest arvati hingi kodus käivat. Meil peetakse tänapäeval ka novembris hingedepäeva. 2 Nõidumisega tegelesid targad, kes olid arukad ja elukogenud inimesed. Nad olid lisaks veel
kombeks surnud sõjamehele tema relvad hauda kaasa panna. Mõõgatuped tehti enamasti puust või nahast, seetõttu polegi need tänaseni säilinud, küll aga on leitud pronksist ja ka rauast mõõgatupeotsikuid. Pronksist eksemplarid olid kaunistatud ornamentidega. Mõõka kanti vasakul küljel vöö küljes. Eestist pole mõõgavöösid leitud, kuid pronksist ja rauast pandlaid, vöövahelülisid ning vööd kaunistanud naastukesi on leitud. Mõõka on peetud eeskätt pealiku või üliku relvaks, nagu viitavad kalmetest leitud relvad. Muinasaja lõpusajandite leidudes on odaotste ja mõõkade suhe üks kolmele, odaotste kasuks. Mõõk kuulus kindlasti 12.-13. sajandi vahetusel vähemalt ratsasõdalase relvastusse. Üks muinasajal laialt levinud relv oli sõjanuga. Pikkuselt oli see umbes 50-60 cm pikkune, sarnanedes tavalisele noale. Eestis seda relvaliiki ei valmistatud ega kasutatud. Kaitserelvastus
annaabi.ee 
