viinakaubandusele. Õmblusmasinad? Käigu kuradile. Relvad? Jalgrattabuumi ajaks võib ka need unustada. Jalgrattatootmine hoogustus üha. 1869. aastal oli Pariisis 1300 jalgratast. Kolmekümne aastaga suurenes see arv 500 korda. Ühendriigid, kes eurooplastele hilinemisega järele tormasid, valmistasid üksnes 1895. aastal 1,25 miljonit kaherattalist. Nii haaras jalgrattapalavik ühe sajandi jooksul maailma juba teist korda. Naaskem aega, mil jalgratas oli värskelt saanud pidurid. Õigel ajal pidama saada on küll hea, kuid jalgratas on ju tehtud selleks, et sõita. Pärast pedaalide ilmumist tuli seda aga teha sõna otseses mõttes veoratta seljas istudes. Ratas ei lubanud sõitjat endast karvavõrdki eemalduda, tee mis tahad. Ei saa ju ometi paigutada pedaale ühte kohta ja ratast, mida nad peavad ringi ajama, teise! Ja siin sündis veel üks idee. Aga miks ka mitte? Saab küll, otsustas inglane G.
Seepärast, kui ülekaalu saavutab arvamus, mis on vastupidine minu enda omale, tõestab see ei rohkem ega vähem, kui et ma eksisin, ja et see, mida ma pidasin üldiseks tahteks, ei olnud seda. (Ühiskondlik leping, IV raamat, 2. ptk., lk 278) Muidugi mõista leidub Rousseau seisukohale mitmesuguseid vastuväiteid. Erilist skepsist võib meis esile kutsuda mõte "rahva kokkukogumise" võimalusest. Aga enne nende raskuste vaatamist naaskem korraks selle juurde, mis meid üldse ajendas Rousseau positsiooni uurima. Condorcet tõestas, et teatud tingimustel on hääletamine äärmiselt hea vahend selleks, et teha kindlaks tõde mingis konkreetses küsimuses. Kui me eeldame, et tõenäosus, et inimesel on õigus, on keskeltläbi suurem kui tõenäosus, et ta eksib, siis annab enamuse otsus suure tõenäosusega õige vastuse, vähemasti mõistliku suurusega valijaskonna puhul. Kuid tuleks veel kord