saanud ka tagasi minna, sest kõik jälgisid teda. Ta astus raske südamega sisse. Kui ema kuulis, et Andres metsas pühalaulu karjub, siis võttis ta rooviku ning lidus metsa Eerikule järgi. Metsas sai aga Eerik niimoodi koslepit, et silm sinine ja põsk paistes. Saabusid rõõmsad päevad, kus tapeti sigu, lehmi, lambaid. Kogu küla oli täis loomade vingumist, inimeste sabimist ja head tuju. Kogu külarahvas pidi oma lihavarud täidetud saama, kui sai endal toimetatud, siis mingi naabritelegi appi. Viimaseks, kes omi loomi tappis oli Matt Ruhve, et saaks viimaks Katrinaga abielluda. Lõpuks see päev saabuski. Pulmavanemateks ehk kupjadeks said SIimen Tara ja Peeren Andres. Kommete kohaselt ei võinud noored koos olla, mõlemad olid eraldi aidas. Kokku kutsuti uhkemad ja odavamad kokad, et peotoit oleks hea. Koguti kingitusi ja annetusi. Ühel päeval, kui traditsioon nägi ette, et noorpaar peab
Õlletegemine on traditsiooniline meeste ülesanne. Tooraine on oder, mis pandi kottidesse ning jõkke või järve mõneks päevaks ligunema. Nõrgunud terad pandi rehetoa põrandale laiali idusid ajama ning kuivatati pärast parsil. Kuivad linnased jahvatati käsikivil või veskis vastavalt vajadusele jämedaks jahuks. 19. sajandil hakati õllehautist ahjus valmis küpsetama. Saartel ja Läänemaal joodi ka värsket, vaevalt käärima hakanud õlut ning viidi seda naabritelegi maitsta. Õllel oli vanasti külaühiskonnaelus tähtis koht. Õlut joodi nt koormiste tasumise päeval, pulmades, varrudel, harvem matustel, aga kindlasti jõuludeks. [] Tingimata kuulus õlu esivanemate hingede, viljakuse- , kodu- ja veehaldjatele toodud ohvriandide hulka. Lõuna-Eestis nimetati ohvriõlut kahjaks. Loomade edendamise heaks joodi karjakahja, põlluviljakuse soodustamiseks rukki- ehk rüäkahja. Kahja joomisel kallati haldjatele mõeldud osa maha
annaabi.ee 
