Äärmuseni arenenud omamiskirg ja edujanu saavadki üldjuhul alguse juba varajases nooruses. Adleri teooria selgitab, et inimene püüab kogu elu kompenseerida lapsepõlves kogetud alaväärsust, mis ongi ta hilisemate saavutuste allikaks. Nii sai näiteks Johnny Weismüllerist olümpiavõitja ujumises. Beethoven kirjutas oma geniaalsed helitööd, kuigi tal oli kuulmispuue ja Napoleoni vallutused kompenseerisid tema lühikest kasvu. Lapsepõlves naabripoisist odavama mudelautoga mänginud laps püüab täiskasvanuna veelgi enam, et tema sõiduvahend oleks võimsam kui töökaaslasel. Siit ka uus võrdluspõhine lähenemine rikkusele- rikas ja õnnelik on see, kelle aastapalk on suurem kui naabrimehel. Tänapäeva meelelahutusele orienteeritud maailm kujundab järjest enam lastest ekstraverte kui introverte.Palju rohkem on ühiskonnas sangviinikuid ja koleerikuid kui flegmaatikuid. Seega
korraldatud ega suhtlejatele ühiselt teada, vaid mõistmine põhines tervenisti kuulaja koostöövalmidusel. Kindlasti ei kuulu meid siin huvitavate mõistmisraskuste hulka need, mille põhjus on taustateadmiste erinevus või lausa puudumine. Väliselt eelmise sarnane, kuid olulise erinevusega näide: „Emme, ma sain eile alkoholiga sõbraks.” Kuulaja püüdis mõista, aga vähimatki võimalust tal selleks polnud, sest ta ei teadnud midagi uuest naabripoisist nimega Jakob. Ülalmainitud kõrgete panustega erialadele üle kantuna – kui ohvitser käsib sõduril teha midagi, mida viimane teha ei oska, või jääb käsk lahingumüras lihtsalt kuulmata, siis jääb kästu tegemata täiesti olenemata käsu vormistamiseks kasutatud keelendite valikust. Järelikult ei saa suhtluse niisugune läbikukkumine minna kirja nende keelendite taunimise põhjusena. Läheks ainult see, kui sõdur kuuleks
annaabi.ee 
