saanud kutsudeski enam. Ka Oru perenaised ei rääkinud omavahel. Ainukesed, kes vargsi kokku said, olid lapsed. Nad armastasid üheskoos mängida. Pearu kaks vanemat poega, Joosep ja Karla, olid Andrese Liisist ja Maretist küll mõne aasta vanemad, ometi sobisid nad üksteisega väga hästi. Kevadel, kui Eesperes ehitus algas, põlesid Oru poisid kustutamatus uudishimus, kolas ju hommikust õhtuni Mäelt raiumine ja meeste jutt ja near. Et poisse naabriaeda ei lubatud, pidid tüdrukud kleidisabas neile saepuru läbi aia kätte andma. Poisid lubavad neile saepuru vastu anda, kui neil hakatakse uut maja ehitama. Seda aga tüdrukud hästi ei usu. Lõpuks jäävad tüdrukud saepuru tassimisega Marile vahele. Mari aga on hea, tema ei riidle ja lubab tüdrukutele, et ta Andresele ei räägi. 21. Laste haigused ja surm (XXVIII ptk.) Andresel ja Maril sündis veel üks poeg Ants. Järgmine talv oli kõrvenurgale väga õnnetu
Ükskord, kui Indrek jälle kuuri mõtles minna, kuulis ta sealt kellegi häält kõnelemas. Sõnadest ei saanud ta aru, aga hääletoon tundus manitsevana. Tasahilju hiilis ta lähemale ja nägi lõpuks, et õlgedel istub kuue, seitsme või kaheksa-aastane tütarlaps ja hoiab kirjut kassi süles, õpetades temale korralikke eluviise. Aga niipea kui ta märkas Indrekut, laskis ta kassi minna ja põgenes ka ise -- mitte püsti joostes, vaid imelikult roomates -- kuuri nurka, mis seisis vastu naabriaeda. Seal lükkas ta lahtised lauaotsad eemale ja läbi nõnda tekkinud pilu kadus ta. Indrek jäi talle üllatatult järele vahtima. Aga kui ta nõnda keset kuuri seisis, tundis ta, et keegi puutub tema jalga, ja alla vaadates nägi ta kirjut kassi, kes nühkis end tema püksisäärt vastu, visates pead ja saba selga. ,,Ärge laske, ta karv on lahti," hoiatas lapse hääl kuuri seina tagant ja suured pruunid silmad piilusid läbi pilu. ,,Miks sa ära põgenesid?" küsis Indrek vastu.
annaabi.ee 
