Rootsi aeg kestis Eestis kuni 17. Saj lõpuni. Rootsi aeg oli pikk rahuperiood. Talurahva arv hakkas Rootsi ajal jõudsalt kasvama. Seda soodustasid kindlasti pikk rahuaeg ja ka see, et eesti mehi ei võetud sundkorras Rootsi väkke. Eestis toimus ulatuslik sisemigratsioon tihedamalt asustatud paikadest hõredama asustusega paikadesse mis võimaldas kasutusele võtta viljakamaid maid, mis omakorda soodustas ka sündimust. Rohkesti asus Eesti aladele elama ka naaberrahvaid, kes võtsid üle eestlaste keele ja kombed. Rootsi ajal tehti suuri samme kohaliku hariduselu muutmiseks. 1630-ndatel hakati õpetama talupoegi ja rajati esimesed talurahva koolid. Suuri teeneid selles vallas saatis korda Johann Skyttel, kelle eesvõtmisel avati 1630. aastal Tartus esimene gümnaasium ja 1632. aastal Tartusse ülikool. 1637. aastal koostati esimene eestikeelne grammatika. 1684. Aastal asutas B. G. Forselius õpetajate seminari, kus umbes 160 eesti poissi õppisid õpetajateks
Venelased, kes olid lubanud eestlastele appi tulla, ei pidanud lubadust ja ei ilmunud igal ajal õigeks ajaks kohale. Vallutajad olid aga head diplomaadid ja oskasid ära kasutada naaberrahvaste vaenu teineteise vastu. Ristisõdijate tegevusplaan oli hoolikalt läbimõeldud, nad alistasid liivlased, latgalid ja eestlased ükshaaval. Liivlaste vanem Kaupo jõudis järeldusele, et sakslaste vastu ei saa. Vallutajad suutsid naaberrahvaid veelgi rohkem ässitada eestlaste vastu ründama. Balti rahvad olid alati olnud pigem vanuväed kui liitlased, kes käisid pidevalt üksteise maadel röövretki tegemas. Mistõttu ei olnud neil ühishuvisid koos ristisõdjatele vastu hakata, pigem taheti üksteisele röövretkede eest kättemaksta. Ühtlasi puudus eestimaalastel maakondadevaheline koostöö ja püsiv keskvõim, kes oleks pannud paika kindla tegevusplaani ning võtnud vastu olulisi otsuseid.
kõrgemal. (Rahvas < Patriah < Keiser < Jumal) (lk 48) 5. Bütsantsi suhted muu maailmaga Rahvastiku koosseisult oli Bütsants väga kirev riik. Lisaks põhirahvale, kreeklastele, elasid siin paljude teistegi rahvuste esindajad. Kõiki keisri alamaid, vaatamata nende rahuslikule päritolule, nimetati romealasteks. Bütsantsi kodanikele sisendati, et nad on jumala poolt valitud rahvas ja on seetõttu teistest üle. Seetõttu olid bütsantslased sageli kõrge enesehinnanguga ja naaberrahvaid nad koguni alavääristasid. Ajaloolased kinnitavad, et Bütsantslased olid teitest Euroopamaadest tunduvalt jõuakamad. Bütsantslastel oli koguni nii palju teravilja, et seda jätkus ka väljaveoks. Bütsants võttis üle ka teiste maade traditsioone, sealhulgas Idamaade omi. Üldjuhul olid Bütsantsi suhted muu maailmaga head, kuigi LääneEuroopa feodaalid pidasid bütsantslasi sageli liiga peeneks ja ebamehelikuks. Bütsantsi arvates olid LääneRooma feodaalid aga sõjakad barbarid
annaabi.ee 
