Teadusministeerium. Rahvakunst on osa rahvakultuurist, mis kunstiloominguna avaldub tarbeesemete ja tööriistade vormis, kus materjalina on kasutuses villa, puitu, savi, kivi jne. Helmi Üprus on kirjutanud: Tugeva säilitamise tendentsi kõrval ei ole rahvakunst oma arengu pikkade sajandite kestel seisnud mingis isoleerituses....Rahvakunstil on olnud pidevalt vahendajaid ning kokkupuuteid teiste sotsiaalsete kihtide, naaberkultuuride, kunstistiilide üldise arengukäiguga (Üprus 1969). Näiteks Eesti triibuseelikud on mõjutatud ampiirist. Põhja-Eesti lilltikandid on saanud mõjutusi baroki, rokokoo ja klassitsismi eri etappidest. Seal nähakse isegi katoliikliku Hispaania tikandikunsti sugemeid. Arvatakse ka, et Muhu pruuditanu kuju võis tulla piiskopi mitrast (Pütsep. 1991:11-12). Tänapäevane rahvakunst kannab nime poploor, mille alla kuuluvad mõisatatused,
17 2. TEOREETILISED LÄHTEKOHAD 2.1. AKULTURATSIOON: KULTUURILAENUD JA KULTUURILIITED. ÜHINEMISED Muusika muutuste uurimisest hakati etnomusikoloogias huvituma 1950. aastail, kui teadusala “antropologiseerudes” ilmnes vajadus kirjeldada ja põhjendada stiilipiiride muutusi laiema kultuurikoosluse raames. Bruno Nettl väidab, viidates siin ka Klaus P. Wachsmanni ja Alan P. Merriami töödele, et akulturatsioonialased uurimused, mis on naaberkultuuride vahelise lähema kontakti tulemus, on alguse saanud just muusika uurimustest (Nettl 1964: 4). Nagu viitab Pekka Jalkanen, ilmnesid antropoloogia probleemid teoorialoome alal; nii on etno- musikoloogia teooria olnud kaua antropoloogilise teooria muusikauurimuste alale sobitaja rollis. Selle järgi on muusika muutumine määratletud kahe kultuuri iseenesliku leviku ja akulturatsiooni ilminguks, arenguetapiks, millele paneb aluse kultuuri seest- või väljastpoolt
annaabi.ee 
