neis säilitatakse elutegevuseks vajalikke gaase. Tänu õhukambrite olemasolule püsivad taimed vees vertikaalasendis. Gaasivahetus toimub kogu lehepinna (ja ka varre) kaudu, õhulõhed puuduvad või asetsevad ujulehtede pealmisel pinnal. Veesisesed lehed on enamasti õhukesed ja koosnevad vaid mõnest rakukihist. Nende epiderm sisaldab kloroplaste. Lehtedel võib leiduda erilisi vahendeid vee imamiseks -- hüdropoode, näiteks kõõluslehel (Sagittaria sagittifolia) või vesikuusel (Myriophyllum). Hüdropoodide rakkude kestad lasevad vett kergesti läbi, kuna kutiikula neil puudub. Ksüleem on veesisestes lehtedes vähearenenud, ujulehtedes seevastu võrreldavalt maismaataimedega. Ujulehtede alaküljel võib samuti leiduda hüdropoode, näiteks vesiroosiliste (Nymphaeaceae) sugukonnas. Veekogu kuivamise tagajärjel muutuvad paljude veetaimede lehed mesomorfsemateks, rakuvaheruumide maht väheneb, mesofüll diferentseerub ning ksüleem tugevneb.
Esialgu sisaldas vesi vaid anorgaanilisi osakesi, mis kogunesid erosiooni tõttu maapinnalt ja täitsid järve. Pärast esimeste suktsessioonijärkude ilmumist maismaale erosioon vähenes oluliselt (taimede juured kinnistavad pinnast). Esimesed taimed olid arvatavasti vabalt ujuvad, näiteks lembled ja mõned vetikad. Järvede kaldavööndis, kus valgus ulatub põhjani, hakkavad kasvama põhjataimed nagu penikeeled (Potamogeton spp.) ja vesikuused (Myriophyllum spp.). Alates selliste taimede kasvamahakkamisest suureneb järve produktsioon tunduvalt ja põhja hakkab settima peen orgaaniline muda. Lisaks mudatekkele säilib ka anorgaanilise aine kanne järve vooluvee abil. Piisavalt madalaks muutunud piirkonnad asustatakse kiiresti esmalt ujuvate lehtedega taimedega, lisaks eelpoolnimetatutele veel vesiroosid (Nymphae spp.) ja vesikupud (Nuphar spp.). Madalamates piirkondades hakkavad kasvama pilliroog (Phragmites) ja hundinuiad (Typha spp.)
annaabi.ee 
