Pärast velasquesi tööde nägemist ei lasknud kuningas ennast enam kellelgi teisel maalida. Van dycki peetakse paraadportree alusepanijaks, nendel kujutab kunstnik inimest meeldiva ja väärikana, kui vaja ka noorema ja ilusamana, suur tähelepanu rõivaste kujutamisele. Rembrandt-kasutab valgust ja varju, heledust ja tumedust, ei tee vahet ilusa ja koleda vahel. Tema tegi nii mütoloogilist ja usuteemalisi maale, zanrimaale, portreesid ja maastikke. Rokokoo 18 saj Arhitektuuris väliselt ei muutundu palju, aga seest jäid toad hubasemaks ja väiksemaks, seinad paneelide või peeglitega kaetud. Mööbel kerge ja kõverjalgne, istmed siidiga kaetud, kanti siidrõivaid ka mehed, ehitud pitsi ja puuderdatud parukad, naistel spiraalsed lokirullid, meestel pats, daamidel sipelgtalje ja suued paisuvad seelikud. Maalikunstis heledad toonid, võbelev valgus. Sageli maaliti lambureid, lambuririietuses aadlikud, kujutati jõudeelu ja kergemeelseid lõbustusi. Rokokoo tõi euroopa kultuuripilti
matusepaiku, kus surnud olid maetud maa sisse. Kivikirstkalmed aga on maapealsed ehitised maapealsed hauakambrid. Nende konstruktsioon: ring ümber, keskel kirst millesse on sängitatud mitu või üks surnud, seejärel on ringi ja surnuvaheline ala täidetud kividega. Kivikirstkalmed pole levinud üle Eesti, pigem Põhja- ja Lääne-Eestis. Laevkalmete puhul on saadud ilmselt eeskuju skandinaavlastelt ja neid leidub Saaremaal Sõrves ja Harjumaal Vaos. Pronksiajal on kultuurisidemed muutundu tunduvalt tihedamaks. Antud matusepaigad pole aga tavalised, neil on olnud olulisem tähendus. Hakati tahuma puid, millest sai ehitada paadi või laevataolist asja. Skandinaaviast on teada pronksiajast ka kaljujooniseid ja neil esineb ka pilte laevadest. Seega võib arvata, et siis hakkas Läänemerel ka laevaliiklus. Lohukivid neil on väikesed kuni kümne sentimeedtrise läbimõõduga lohukesed. Eestis on neid teada juba üle 1750. Neid esineb kõige rohkem Põhja-Eestis.
annaabi.ee 
