minevikus elada tähendab seda, et aeg justkui peatuks, tulevikus elada tundub, et aeg möödub liiga kiiresti ning ainult hetkes elada tundub hoopis nagu me ei vastutaks oma tegude eest. Mis siis oleks inimeste jaoks kõi ge õigem, et aega väärtuslikult kulutada? Aeg ei ole lihtsalt üks kella tiksumine, vaid selles peitub meie endi kogemused elust. Läbi kogemuste me muutumegi ja seda ei oleks ilma minevikuta. Mis juhtub aga siis, k ui jääme kinni minevikku? Aeg peatub. Mitte kell ei lõpeta tiksumist, vaid me ei saa edasi minna, kui p ole lasknud lahti oma süümepiinadest või vihast. Minu jaoks on elus kõik mööduv ja ka ov. Me oleme kõigest inimesed, me teeme vigu ning kuskil pole kirjas, et peaksime ilmtingimata kahetsema neid. Peame vaatama kaugemale, küsima endalt: „Mida ma sellest õppisin?“ , ja siis näeme, kuidas elu läheb ainult edasi. Eriti
Iga põlvkond on rohkem oma aja kui isa nägu Pidevalt kuulevad tänapäeva noored kodus taolisi ütlusi: ,,Meie pidime kooli ajal igal vaheajal kolhoosis tööd rabama, hommikust õhtuni!" Niimoodi me muutumegi, uued on eelmistest erinevad. Juba need ütlused, mille tähedusest meil, tänapäeva noortel, õrna aimugi pole, näitavad, et oleme oma vanematest täiesti erinevad, oleme järjekordne omanäoline põlvkond. Kui tagasi vaadata, siis polnud meie vanematel ja vanavanematelgi taolist põlvkonnalist sarnasust. Siis ei saanud lapsevanemad aru mürtsuvast 80ndate popmuusikast, noorte suurest huvist välismaa asjade vastu, läikivatest diskorõivastest ja paljust muustki. Kui tänapäeval
Meie elus võib juhtuda situatsioone, kus me ei oska ajaga midagi peale hakata minevikus elada tähendab seda, et aeg justkui peatuks, tulevikus elada tundub, et aeg möödub liiga kiiresti ning ainult hetkes elada tundub hoopis nagu me ei vastutaks oma tegude eest. Mis siis oleks inimeste jaoks kõige õigem, et aega väärtuslikult kulutada? Aeg ei ole lihtsalt üks kella tiksumine, vaid selles peitub meie endi kogemused elust. Läbi kogemuste me muutumegi ja seda ei oleks ilma minevikuta. Mis juhtub aga siis, kui jääme kinni minevikku? Aeg peatub. Mitte kell ei lõpeta tiksumist, vaid me ei saa edasi minna, kui pole lasknud lahti oma süümepiinadest või vihast. Minu jaoks on elus kõik mööduv ja kaov. Me oleme kõigest inimesed, me teeme vigu ning kuskil pole kirjas, et peaksime ilmtingimata kahetsema neid. Peame vaatama kaugemale, küsima endalt: ,,Mida ma sellest õppisin?" , ja siis näeme, kuidas elu läheb ainult edasi.
annaabi.ee 
