Mõnd probleemi on esimest järku predikaatloogika abil väga ebamugav või suisa võimatu väljendada, nt Leibnizi identsuse printsiip: kaks objekti a ja b on identsed parajasti siis, kui neil on samad omadused. St,kõike, mida saab öelda neist ühe kohta, saab öelda ka teise kohta, ja ümberpöördult. See võimaldab defineerida võrdusmärgi: (a = b) = (definitsioon) ∀P (Pa ↔ Pb). Nii nagu esimest järku predikaatarvutuses indiviidide puhul, peame nüüd arvestama predikaatide muutmispiirkondadega. Siinse kursuse raames teist järku predikaatarvutust rohkem ei käsitleta, ent esimest järku predikaatarvutust kasutatakse tuletamiseks ning süllogismide uurimiseks. 1 8. TULETUS Arutlus on väidete lõplik jada, mille viimane liige on lõppjärelduses ning ülejäänud liikmed on eeldused (vt definitsiooni 5.1). Lõppjäreldus võib olla uus (eeldustest erinev) väide, aga võib olla ka üks eeldustest. Põhiline erinevus arutluse ja järeldamise vahel seisneb selles, et
võimatu väljendada, nt Leibnizi identsuse printsiip: kaks objekti a ja b on identsed parajasti siis, kui neil on samad omadused. St,kõike, mida saab öelda neist ühe kohta, saab öelda ka teise kohta, ja ümberpöördult. See võimaldab defineerida võrdusmärgi: (a = b) = (definitsioon) P (Pa Pb). Nii nagu esimest järku predikaatarvutuses indiviidide puhul, peame nüüd arvestama predikaatide muutmispiirkondadega. Siinse kursuse raames teist järku predikaatarvutust rohkem ei käsitleta, ent esimest järku predikaatarvutust kasutatakse tuletamiseks ning süllogismide uurimiseks. 1 8. TULETUS Arutlus on väidete lõplik jada, mille viimane liige on lõppjärelduses ning ülejäänud liikmed on eeldused (vt definitsiooni 5.1). Lõppjäreldus võib olla uus (eeldustest erinev) väide, aga
annaabi.ee 
