Sulghäälikud e klusiilid k, p, t, g, b, d II Üksikhäälikute õigekiri 1. g, b, d, k, p, t Sõna keskel on helitu hääliku kõrval k, p, t pühkima, peatselt, nafta Erandid: helitu hääliku kõrvale võib jääda g, b, d 1) liitsõna liitumiskohas: raudtee, umbkaudu, kõrgharidus, rongkäik 2) liidete ees: leibki, jalgsi, tulebki 3) sõna algvormi eeskujul mõnes teises sama sõna muutevormis: andma - andsin, andke; moodne moodsa; õigeaegne õigeaegselt * Erand ei kehti astmevaheldusest tingitud muutuste korral: ärgas ärksa, hõlbus hõlpsa, tõrges tõrksa 4) mõningates võõrsõnades: absoluutne, anekdoot, röntgen jne 2. h õigekiri 2.1. h sõna algul eristab tähendusi 2.2. h sõna keskel või lõpus · Pika täishääliku järel kirjutame ühekordse h psüühika, stiihia, psüühiline
võõrs. akne; võõrsõnas nt tm: rütm Järjend *ji ei saa olla silbi alguses: nt kuri : *kurji > kurje, vari : *varji > varje Välditakse morfoloogiliste vormide puhul ebamugavaid konsonantühendeid: leem : *leemt > leent, lumi : *lumd > lund, laps : *lapst > last, uks : *ukst > ust Konsonantide kombinatoorika seaduspärasused kehtivad hästi sõna alguses ja lõpus. Keeruline on kirjeldada ühendeid mitmesilbiliste sõnade sees silbi piiril, kuna vokaal võib kaduda muutevormis (tekib uus ühend) eelnevale konsonantainesele võivad liituda konsonandiga algavad tuletussufiksid või grammatilised muutevormid Viie konsonandi järgnevusi esineb 4 sõnas: vintsklema, gangstri, ongström `füüsikas: süsteemiväline pikkusühik', postskriptum. 27. Mis on koartikulatsioon ehk kaasahääldus? Koartikulatsioon e kaasahääldus e kooshääldus on nähtus, kus häälikud üksteist kõnevoolus mõjutavad
Lõpuvahelduse seisukohalt jagunevad tüviallomorfid lähtetüveks, muutetüveks ja lühenenud muutetüveks. Lähtetüvi (L) on tüvevariant, mis esineb lõpuvaheldusliku sõna algvormis. Muutetüvi (M) on tüvevariant, mis esineb lõpuvaheldusliku sõna mõnes muus vormis. Tavaliselt ongi lõpuvahelduslikel sõnadel kaks tüvevarianti, nt habe (L) : habeme (M), `laul/ma (L) : laula/n (M). Teatud tüüpi käändsõnadel esineb mõnes muutevormis veel kolmaski tüvekuju, mis on tuletatav muutetüvest viimase vokaali ärajätmise teel; niisugust tüvekuju nimetatakse lühenenud muutetüveks (M'), nt inimene (L) : inimese (M) : inimes/t (M'). Tüvekuju, mis pole algvormist reeglipäraselt tuletatav, nimetatakse supletiivseks tüveks. Päris supletiivseid tüvesid kasutavaid sõnu on eesti keelesvähe, nt mine/ma (vrd lähe/n), ise (vrd enese), `hea (vrd pare/m). Jaak Peebo „Eesti keele muutkonnad“ (teemad 19-23)
annaabi.ee 
