Eesti keele substantiivide käänamisel võib samuti eristada mitmeid muuttüüpe (käändkondi ja käändtüüpe). Näiteid verbide muuttüüpidest pakuvad germaani keelte nõrgad ja tugevad (ebareeglipärased) verbid. * Morfoloogilised paradigmad Keele morfosüntaktilised tunnused määravad, missuguseid muutevorme erinevate sõnaliikide sõnadel olla saab. Nende vormide täielik kogum moodustab lekseemi muuteparadigma. Eesti substantiivide muuteparadigmade aluseks on neliteist käänet ja kaks arvu (ainsus, mitmus). Verbide muuteparadigmad koosnevad (keele omadustest sõltuvalt) tegumoe, tempuse, mooduse, aspekti ja isiku vormidest. Nii substantiividel kui ka verbidel on eriti rikkalikuma morfoloogiaga keeltes ka muuteparadigma piiril või sellest väljaspool olevaid afiksit sisaldavaid vorme. Sellised on näiteks soome keele substantiivide possessiivsufiksid ehk omastusliited nagu -ni, -si, -Vn. Analoogilised on kliitikud.
muutevormide moodustamiseks. Väljendavad eelkõige grammatilisi seoseid. Muutekategooriad koosnevad morfosüntaktilistest tunnustest. Muutevormid - sama sõna erivormid Muutesüsteem – keele tähtsamad morfosüntaktilised kategooriad koos morfosüntaktiliste tunnustega Muuttüüp – alarühmale tüüpilise afiksite kogumi poolt määratud, käändkonnad ja pöördkonnad Deklinatsioon – substantiivide muuttüüp Konjugatsioon – verbi muuttüüp Eesti substantiivide muuteparadigmade aluseks on neliteist käänet. Kohesioon – muuteparadigmade sisemine tihedus Defektiivne muutumine ehk vaegmuutumine – keelevastane vorm, lihtsalt pole olemas. Puudum vorm on paradigma auk.nt mõnel omadussõnal pole võrdlusastet jms. Paradigma tuumvorm – sagedasti kasutatav vorm Markeeritus ja loomulikkus – mis on loomulik, on markeerimata, mis ei ole loomulik on markeeritud. Markeerimata – tihtipeale pole tunnust, nö nullmorf. Markeerimata liige on lihtsam kui markeeritud
annaabi.ee 
