suurem kui traditsioonilisemas suunas. Seda liini võiks üldiselt nimetada mittenarratiivseks ehk mittejutustavaks ooperiks (puudub läbiv süžee). Omaette nähtus on Kageli instrumentaalteater, kus pillimängijad ja pillid, pilli mänguvõtted muutuvad nagu näitlejateks-etendajateks. Tekst puudub täiesti, küll aga võib esineda mingeid häälitsusi. Mõlemas suunas aga suureneb teaterlikkus, s.t ooperit käsitletakse muusikateatrina. Seoses visuaalse aspekti tähtsuse kasvamisega rakendatakse palju ka seda, millega varem, 1920.-1930. aastatel eksperimenteeriti: film, videoprojektsioonid. 1960ndatel hakatakse kasutama sõnateatri eeskujul mõistet „totaalne teater“ – kõik teised vahendid on allutatud teaterlikkusele. Lisaks teatrivahenditele leiavad kasutust valjuhääldid laval, elektroonilised vahendid – s.t eri vahendeid on väga palju, tegemist on multimediaalsusega.
Visuaalne element on veelgi suurem kui trad. suunas. Seda liini võiks üldiselt nimetada mittenarratiivseks ehk mittejutustavaks ooperiks (puudub läbiv süžee). Omaette nähtus on Kageli instrumentaalteater, kus pillimängijad ja pillid, pilli mänguvõtted muutuvad nagu näitlejateks-etendajateks. Tekst puudub täiesti, küll aga võib esineda mingeid häälitsusi. Mõlemas suunas aga suureneb teaterlikkus, s.t ooperit käsitletakse muusikateatrina. Seoses visuaalse aspekti tähtsuse kasvamisega rakendatakse palju ka seda, millega varem, 1920.- 1930. aastatel eksperimenteeriti: film, videoprojektsioonid. 1960ndatel hakatakse kasutama sõnateatri eeskujul mõistet „totaalne teater“ – kõik teised vahendid on allutatud teaterlikkusele. Lisaks teatrivahenditele leiavad kasutust valjuhääldid laval, elektroonilised vahendid – s.t eri vahendeid on väga palju, tegemist on multimediaalsusega.