Sõitis Inglismaale ja Itaaliasse muusikateaduse retkedeks ning siis jäi 10 aastaks Rostoki, kus juhatas linna orkestrit. 1887-1904 oli ta uuesti L.-is muusikadirektorina ülikoolis. 1890. aastast oli erakorraline professor, samal ajal ta juhatas linna ühe koori ja orkestri. Tegutses professorina 1904 aastast Fridrich Wilgelmi ülikoolis. 1907-1922 juhtis ta vaimuliku muusika ülikooli. Samal ajal 1909-1920 oli direktor Berliini muusika ülikool (Hochschule). Kolm peamist muusikateadusliku kirjutist on "Ooperi ajalugu" (saksa keeles: Geschichte der Oper; 1919), "Sissejuhatus muusika ajalukku" (saksa keeles, Einführung in die Musikgeschichte; 1920) ja esimene köide "Uue saksa laulu ajalugu "(saksa keeles: Geschichte des neuen deutschen Liedes; 1911), alapealkirjaga" Albertist Zelterini ", mis ei olnud jätkatud, kuid on osaliselt täiendatud varasemate töödega " Saksa laul pärast Schumanni "(saksa keeles: Das Deutsche Lied
uusi helitöid jne. Kui Tobias asus elama Tartusse, siis tutvus ta seal paljude tolleaegsete eesti kultuuri- ja poliitikategelastega. Tal tekkis tihe kontakt seal elanud kirjanike K. E. Söödi, G. Suitsu, F. Tuglase jt. R. Tobias ühines "Noor - Eesti" liikumisega ja jagas nende mõtteid eesti kunstikultuuri uuenemise vajadusest. Samuti võttis ta osa Eesti Kirjanduse Seltsi asutamist ning 1907. a. valiti ta seltsi asemikekogu liikmeks. R. Tobias pani aluse eesti muusikateadusliku mõtte arengule. Tema artiklites on ühendatud nii eesti rahvuslikud kui üldkultuurilised probleemid. Neis avalduvad Tobiase muusikalised tõekspidamised, millel oli kahtlemata oluline mõju tolleaegsele eesti muusikaelule. Need on eelkõige tema rahutu ja impulsiivse mõttemaailma peegeldus. Lennukas ja kujunditerohkes esitluslaadis käsitleb ta mitmeid toonase muusikaelu küsimusi, propageerib rahvaviiside korjamist ning arutleb koorilaulu väärtuse üle, seab uusi sihte
ning oleme raskustes meile võõrasse keskkonda sattudes 33 . Sama probleemi ees seisame, kasvab väikseid teatreid nagu seeni pärast vihma. /---/ Kabareed, tingel-tangel-meelelahutus, dada kuuluvad sinna juurde” (Kühn 1993: 81). 32 Valentin Parnahh (1891–1951), avangardistlik poeet, tõlkija, tantsija, koreograaf. Ülikoolis õppimise ajal võttis muusikatunde M. F. Gnessinilt (http://ru.wikipedia.org/wiki). 33 Cook (2005: 116–117) kirjeldab muusikalise ja muusikateadusliku kuulamise vahe väljaselgitamiseks korraldatud katset, mille käigus üliõpilased püüdsid transkribeerida Ornette Colemani (s. 1930, silmapaistvamaid free jazz’i esindajaid) improvisatsiooni (O. Coleman “W.R.V.” tema plaadilt “Ornette!”): “Püüdes ära arvata nootide järjekorda või määrata intervallide suurust muusikalises koes, eemaldusid nad muusika kuulamisest ajas ja hakkasid selle asemel moodustama staatilisi olekuid, neid mitmekordse
annaabi.ee 
