Harfilaulikute lauldud hümnitekste on pandud kirja Egiptuse keskmise riigi aegadel (2040-1730 a. e. Kr.), aga varaseimad loetavad muusika üleskirjutused pärinevad alles vanakreeka kultuuri hilisest järgust. Ühehäälsuse kõrval on arvatavasti esinenud ka lihtsat mitmehäälsust. Pille koondati ka orkestriteteks. Vanade Lähis-Ida kultuuride muusikat pole põhjust kristliku Euroopa muusikatraditsioonidega päris otseselt siduda, kuid vana kreeka-rooma kultuuri, Vahemeremaade muusikapraktika ja muusikaõpetuse vahendusel on ta sellele siiski oluline eelaste. VANAKREEKA MUUSIKA Muusika koht ja tähendus vanakreeka kultuuris, samuti õpetus muusikast näitavad kreeka muusikat Lähis-Ida kõrgkultuuride vahetu jätkuna ning nende ja kristliku kultuuri vaheastmena. Muusikal, poeesial ja tantsul oli kreeka kultuuris väga tähtis koht ning selle kultuuri klassikaliseks ajajärguks (5. saj e. Kr) kujunes välja kreekalik mõiste
Huvitav on see, et ,,õilsa lihtsuse" printsiip kandus edasi 19. sajandi kirikumuusikasse ja ühines siin 19. sajandi alguskümnenditel tärganud Palestrina-vaimustusega, mis puudutas nii katoliku kui ka protestantlikku kirikumuusikat. Palestrina-renessanss. See oli nii mõjukas, et sellest tuleks pikemalt rääkida. Palestrina muusika sai 19. sajandi kirikumuusika eeskujuks sest siin leiti ,,õilsat lihtsust". Tollal oldi veendunud, et Palestrina-aegne muusikapraktika (s.t 16. sajand) oli puhtalt vokaalne (tegelikult ainult paavsti kapellis Vatikanis), ja see lisas väärikust, samuti tehti vanast noodipildist ekslikult järeldus, et Palestrinat tuleb laulda üliaeglaselt, vältused on ülipikad. (Taustaks ka veel see, et Itaalias ilmus põhjalik Palestrina biograafia ja hakati välja andma ta teoseid.) Heidelbergis Saksamaal oli suur Palestrina-entusiast prof. Thibaut, jurist ja muusikaharrastaja, kes korraldas oma kodus
annaabi.ee 
