Ooperi vaim 26. veebruaril käisin Vanemuise teatris vaatamas „Ooperifantoomi”. Andrew Lloyd Webber’i muusikaliversioon põhineb Gaston Leroux’ romaanil „Le Fantome de l’Opera”. Peaosades olid Stephen Hansen (Ooperifantoom), Maria Listra (Christine Daae) ning Koit Toome (Raoul, Chagny vikont). Esimeseks muusikapalaks oli kurikuulus, muusikaliga sama pealkirja kandev, „Ooperifantoom”. Teisteks muusikapaladeks olid näiteks „Ei muud Sult soovi ma”, „Võiksid olla nüüdki lähedal” ja paljud muud. „Ooperifantoomi” esietendus toimus Londoni teatris (Her Majesty’s Theatre) 1986. aastal ning see on läbi nende aastate olnud väga edukas ning väga suure piletituluga. Nii uskumatu kui see ka ei tunduks, kuid „Ooperifantoomi” etendatakse Londonis igal õhtul. Andrew Llloyd Webber on kirjutanud lisakas „Ooperifantoomile” veel mitmeid muusikale, millest tuntumad
mujal kui vaid eestikeelses kultuuriruumis. J. Talveti Liivi inglisekeelseid tõlkeid on ilmunud nii ajakirjades kui ka raamatutena. Liivi luule on enda jaoks avastanud ka Jaak Sooäär, kes on kirjutanud lugusid just poeedi vähem tuntud tekstidele. Ansambli solisti Riho Sibula erilise hääletämbri sünge kõla väljendab erakordselt hästi toonast ja praegus maailmavalu. Muidugi ei saa unustada kõiki neid tekste, mis on voolitud imelisteks muusikapaladeks, millest paljud on tänu laulupidudele meil kõigil meeles (,,Ta lendab mesipuu poole", ,,Helin", ,,Noor kevade", ,,Hommik", ,,Kui tume veel kauaks" jne). Ka leiab sotsiaalmeedias palju suhteliselt vähetuntud artiste, kes samuti J. Liivi tekste viisistanud on. Liivi luulet iseloomustab siirus ning lihtsus, kuid samas ka erakordne üldistusjõud ja tundesügavus. Usun, et Liiv oli üks väga fenomenaalseid kirjamehi, keda eestlaste südametest kuidagi välja ei juurita
annaabi.ee 
